Minevä rehekuu tõsõn poolõn saisahti Põlva Maksimarketin vurdsujuukõ riiolidõ man ni kai Coca-Cola pudõliid. Pääst käve läbi mõtõ, et määndsel saalitüütäjäl nii pall’o aigu om, et herrä-monkiliku moodu perrä joogi riioli pääle säädi.
Paar tunni ildamba trehvsi Mol’ovihun «Põlva kodaniku» grupin kaema Ostra Anneli tettüt pilti riiolist, midä olli paar tunni varrampa poodin esi kah kaenu.
Mis oll’ hää: kommõntaari es olõ halvaspandja, hoobis naati kitmä. Näütüses tulliva kommõntaari: «Mõnõ jaos om timä tüü kirg, välläkutsõ, asi, midä häste tetä ja veidü inämbki, mitte õnnõki putõl riioli pääl.» Vaiõlus käve tuu üle, ku hää tsukrut täüs juuk tervüsele om vai olõ-i.
«Näi, imetli. Võtsõ üte pudõli ja tõmmassi tõsõ takastpuult ette, et mitte tuud illo är tsurki.» Vai tõnõ kommõntaar: «Näi, ütli, et tulõ kae, ku illos.»
Kokkosaaminõ Rosenbergi Kariniga
Lätsi Maksimarketihe uurma, kiä tuu hää käega inemine om. Edimält küsse, määne tuu nuurmiis om, kiä joogipudõliist kunsti tege. «A tuu olõ-i nuurmiis, tütärlats om,» tull’ infoletist vastus.
Saigi kokko Rosenbergi Kariniga. Kinä nuur naistõrahvas. Tä imeht’ vähä, et tä tüü säänest tähelepandmist om saanu.
Rosenbergi Karin om terve ao Põlvamaal elänü, inämbjaolt Rosma külän. Om opnu Põlva ütisgümnaasiumin, kaubandusõn om tüütänü kokko vast viis aastat. Paar aastat oll’ müügijuht, ülejäänu ao om olnu teenindäjä. «Viimäne amõt and rohkõmb aigu väiku latsõga koton olla, lihtsä tüü and tollõ võimalusõ,» ütles Rosenbergi Karin.
Tüüd kodo üten ei võta
Karin ütles viil, et tüüd tä kodo üten ei võta. Tä saa kipõstõ kellegi hindä asõmõlõ, ku minkagiperäst ei saa tüüle minnä, ja tüügraafikut and kah säädi. Müügijuhi ammõtist tä peris päsnü olõ-i, vaihõpääl tege tuud tüüd kah, ku kellegi asõmõl om vaia olla.
Coopi läts’ Karin tüüle tuuperäst, et tälle tundu tuu market Põlva kõgõ suurõmb puut ni uma arõngu jaos kõgõ parõmb tüükotus.
Karin kitt Coopi ku kõgõ tüütäjäsõbralikumbat tüüandjat. «Nii pall’o kasusid ja ütitsit kuunolõmiisi ku Coopin olõ-i ma kuulnu, et ütengi tõsõn asutusõn olõs olnu, vähämbält Põlvamaal mitte,» kõnõlõs Rosenberg. «Tublisid tüütäjid kimmähe pandas tähele ja tunnustõdas heldele.»
Põlva Maksimarketi teenindäjä Rosenbergi Karin sais rittasäetü karastusjuukõ riioli man ja om rõõmsa, et kundõ timä tüüd hää sõnaga tähele omma pandnu. Pilt Rosenbergi Karini eräkogost
Uma tüü mano tagasi tullõn ütles tä, et om katõ aasta joosul ümbre nõstnu väega pall’o riioliid, a Coca-Cola välläpanõk om arvada jäänü rohkõmb silmä tuuperäst, et sinnä sai riioliid mano tuudus. Innembä oll’ sääl õnnõki kats riiolirita ja noidõ all olli joogi alussidõ pääl, mis Karini arvatõn es olõ kõgõ ilosamb. Säänesama lugu oll’ viipudõlitõga kah, a sääl om rohkõmb esisugumast kaupa sama pinna pääl ja tuu vau-efekti es tekütä.
Miildüs anda hindäst inämb, ku oodõtas
Karin ütles, et ku tä Maksimarketihe tüüle läts’, pand’ tä õkva tähele, et tan and kauba välläsäädmisen pall’o muuta. Ja ku täl vähägi hindä tüü kõrvalt aigu om, lätt tä saali ja uur, määne osakund kõrdasäädmist taht.
Tä lihtsäle taht anda uma osa poodi hääs ja tälle miildüs anda hindäst rohkõmb, ku timäst oodõtas. Mõnikõrd tulõ Karin varrampa tüü mano ja tõnõkõrd om tä unõhtanu hinnäst riiolidõ mano päält tüüao lõppu. Illos om kaia, ku kõik om kõrran – seo andki Karinilõ tahtmisõ taad tetä.
Koton võtt vabambalõ
Küsse Rosenbergi Karini käest, kas täl koton kah sääne kõrd om. «Kodo olõ-i mul nii kõrran nigu Coca-Cola riiol,» naard Karin. «A ku kraami vai midägi kõrda säe, sis kae külh, et as’a olõssi üte joonõ pääl. Võta koton vabambalõ ja lasõ latsõl kah lats olla, nii et väiku segähüse ei sekä sukugi.»
Tulõvigu kotsilõ kõnõlõs tä, et taht mano oppi ja hinnäst edesi arõnda. Tä tennäs ka hääd kundõt, kiä pand’ tä tüüd tähele ja tuud kitse. «Ei olõ kuigi harilik, et kundõ häid muutuisi tähele pandva vai viil inämp, kitvä. Tuu läts’ periselt henge ja andsõ mano tahtmist tetä umma tüüd saman vaimun edesi,» ütles Rosenbergi Karin.
Sillamäe Ülle
