Miä tege inemise kotost peris kodo? Vai kodokotussõ.
Mino jaos piät elämine esi kõrran olõma, tuu vasta ma ei saa. Et rõiva ei ripnõsi tii pääl vai tolmutordi laen. Sääl piät kipõn kunsti saina pääl saisma. Ilma raamatilda ei mõista ma külh ellä, nuu piät olõma. Ütesõnaga om tähtsä, et kõkkõ jagossi parajahe, et saassi hinnäst häste tunda.
A tävvelidse hingeraho andva minolõ puu, miä kasusõ maja vai kortõri lähkün. Tuu om kõkõ tähtsämp, tuu om nii joba kavvõst latsõpõlvõst pääle. Kõkõpäält tulõ miilde tuu esä kasuma pant kõiv maal vanaimä aida man. Kül tuu alah oll’ hää saista ni uuta umma immä-essä, kiä liinast bussi päält tulli. Vai niisama lihtsähe saista, ummi latsõmurrit kaivata, tõõnõkõrd silmävettki valla.
Ma olli iks ülepää mõtsapoolõ lats. Es pelgä ma sääl kunagi es sutt egä tonti, nä tulõ es päähägi. Nigo talotöiest pässi, ni mõtsa pagõsi. Vahtsõ, kui haavalehekene tuulõ käen värises vai kõoleht silmi silestäs. Kaie kükühtäden, kuimuudu kusikuklasõ tiirata piteh uma pesä mano siblise.
Hulga aastit ildamba, ku hindäle aia kotust valisi, tiidse kõrrapäält, et taa kotus om mu süäme perrä. Sääl uja keerukotussõ kõrval kasvi illos kõiv, õkva nigu esä istutõt, kutsõ ni tereht’ minno.
Parhillatsõs om tä viil vägevämbäs kasunu. Egä kõrd, ku aida lää, noogutas tä mullõ. Vai näütüses tuu pähnäpuu all oroh, mille ala om meil võrkkiik tõmmatu. Lösöhtät sääl, vahit taivast ni piät plaanõ vai unõlõt. Võit mõttin peräle jõuda Pariisi vai löüdä hinnäst kallimba kaisost. Tuul liiguhtas lehti vai häiermit. Tuu häiermähõng, midä ei anna minkagi võrrõlda, tuu mehitside sumina muusiga… Ku külmäl talvõõdagul koton kuuma pähnätiid juut, tulõ kõgõ suvõsummin miilde.
Siss tukõv tammõpuu, kohe vasta saat sälgä toehta. Säält saa ma väke mano, et ilma hätile-valolõ vasta saista. Vai vahtrõpuu uman sügüsedsen kirivän ballikleidin.
Naist puiõst võisiki kõnõlõma jäiä. Üle kõgõ mõos mullõ iks kõiv, olkõ sääl aida man vai kodoaian. Egän elokotussõn omma nä minno saatnu ni tennü kotost kodo.
Maja iin, kon parhilla elä, kasus kah illos kõiv, mitä köögiaknõst imehtele. Keväjä õrna rohilidsõ lehekiku, suvõl tuulõ käen lehevõpin, süküstormõn painutõdu ossa, talvõl lumõkuh’akõsõ vai hoobis päävä käen helkvä iäkristalli.
Elotarõ aknõst paistus järv, mink perve pääl kasusõ pikäh riah pedäjäpuu. Kae õkva ku kuulsa kunstnigu maalituid pilte. Võtat viil kohvikruusi kah kätte ja imehtät – külh om illos Eestimaal ellä ja külh om uman koton hää.
Väljandu Ellen
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
