Kes käävä muusigakoolin vai omma sääl käünü, tiidvä vast, et ei olõ sääl elo kerge. Ja ku viil oppaja kah tikõ juhtus olõma, ei peetä sääl kuigi kavva vasta.
A meil omma luu hoobis vastapite. Mi solfedþo-oppaja Linda om üts väega vahva provva. Tuud ei või kül kunagi teedä, kas täl om hää tujo vai ei. Ku tä tujo om hää, sis halõstas tä mi pääle ja jätt halva hinde asõmõl paprõ puhtas. A ku tujo nii hää ei olõ, tulõ tedä väega hoolõga kullõlda. Esiki ku olõmi väsünü ja päähä tulõ mõtõ, et ei jõvva üten tetä vai ei saa arvo, sis olõmi tunnin kohal. Mi ei jätä umma Lindat!
Lindal omma kuldsõ sõna, miä ütlese, et nii pall’o tohe-i haigõ olla ja pillioppaja piät tunnist õigõl aol är laskma. Ja esiki sis, ku Linda tujo kõgõ parõmb ei olõ, või tä olla lusti täüs. Ei massa imehtä ka tuu pääle, ku tä nakkas tunnin tandsu lüümä.
Linda om ka väega nuuriperäne. Tälle miildüs hirmsalõ sorry üteldä. Ku tuud niisama üteldä, ei kõla tuu kuigi ummamuudu. A Linda «sorritas» sääl, kon tuu kõgõ nal’akamb paistus.
Ma olõ väega õnnõlik, et meil sääne solfedžo-oppaja om. Ilma säändseldä es saanuki.
Potteri Laura
Parksepä keskkuul
