Panõ tähele!
Ma kuuli raadiost, et eestläse omma tiatrirahvas. Nurisõsõ külh, et piledi omma kalli, a iks tahtva är kaia kõik suvõtükü ja talvõlgi om rassõ tiatripiletit saia. A minkagiperäst om kõrrast inämb tiatrisaali päsnü inemiisi, kiä periselt tahaki ei etendüst kaia. Eski om vällä hõigat lausõ: «Panõ tähele, et olõt tiatrih!» Võiolla ommaki nuu mõtsah ja rabah olnu etendüse pandnu inemiisi unõhtama, et tiatrisaalih ei süvvä, ei kõnõlda umavaihõl ni ei näpotõda telehvonnõ.
Ku siiämaani om etendüse algusõh üteldü, et võtkõ telehvonil helü maaha, sõs täämbä piät ütlemä, et pankõ är karmanihe, et puul saali vasta ei helkäsi. Vai tulõ tetä nigu spioonifilmeh, et saali lastas sisse õnnõ sõs, ku olõt uma telehvoni käest är andnu vai kappi hoiulõ pandnu. Vai tetäki sääne etendüs, koh kalli pilediraha iist saava inemise istu saalih ja umma ekraani vahti. Sõs võiva näütlejä lava pääl niisama aoviites juttu aia. Päältkaejil om jo ütskõik, kas lava pääl midägi tetäs vai ei. Ja nii saava tõisil etendüisil inemise segämäldä tiatriimet uuta.
