Tuud ei juhtu peris egä päiv, et naabri kõlistas aolehte ja ei kaiba uma naabri pääle, a taht tedä hoobis kittä. Nii juhtu Ähijärve külä mehe Värniku Alariga, kelle naabri Saaroni Erika lehele üles and’. Et ollõv väega abivalmis miis.
Ütel külmäl talvõhummogul sõidagi Karula käänüliidsi teid pite ja piä kinni Värniku Alari hoovi pääl. Alar om pinikesega mullõ vasta tulnu. Läämi külmä iist pakku, küüki tsäid juuma.
«Ma olõ lihtsä maavurle,» nal’atas Värniku Alar. Tä om Tihemetsan mehhaanikus opnu, umal aol tüükuan massinameistre ammõtit pidänü, autojuht ja traktorist olnu. Tuust tüükua-aost om tä saatnu Umalõ Lehele nal’ajuttõ kah.
Vanõmbidõ traktoridõ ja tõisi massinidõ putitaminõ omgi vast tuu, mink perrä Värniku Alarit kõgõ inämb teedäs. Tä ütles, et vinneaoliidsist massinist käü jõud üle. «Vanna tehnikat iks tunnõt. A vanalõ tehnikalõ ei saa inämb häid juppõ. Perrätegijit om Poolan ja Hiinan, a kvaliteet om nigu om,» seletäs tä.
Väiku maamajapidämise jaos kõgõ parõmbas massinas pidä Värniku Alar traktorit T-40. «Tä oll’ vinläsel universaaltraktor, taaga saat kõik är tetä.» Näütüses mõtsatüü jaos passis T-40 häste: ei piä üttegi suurt tiid sisse lõikama. «A mine suurõ traktoriga, andas sullõ ragomispilet, lõikat tii sisse ja muud ei saaki inämb lõigada, pilet joba täüs,» löüd Alar.
Nii soovitaski tä noil, kel vanõmbast aost kas traktor vai auto alalõ omma ja noilõ viil kostki juppõ saa, tuud kümne küüdsega alalõ hoita. Ku parhilladsõ ao auto ei olõki rehkendedü suurõmba läbisõidu jaos ku 300 000 kilomiitret, sis vana omma iks «miljonimassina». «Kunagi ütel Antsla mehel oll’ Talbot. Tull’ mu poolõ tuud togima. Küsse tä käest, et täl tüükotus olõman, rahha om, mille tä hindäle vahtsõmbat massinat ei kae. Miis kai mullõ otsa ja ütel’: seost käü mul mõistus üle, vahtsõst massinast piät rahakott üle käümä nakkama.»
Alari naanõ Albiina toimõndas mi jutuajamisõ aigu ummi toimõnduisi, vii tarõn sädistävile papagoidõlõ süvvä. Albiina om suur võrokeelidse vemmalvärsi avvustaja, pand vahel esiki mõnõ kirja ja postitas Mol’ovihun. Päält papagoidõ omma majapidämisen viil kana, suurõmbit kodoeläjit ei olõ. «Vanastõ oll’ seo talu katõlõ lehmäle paras. Tsia olli kah laudan, tuuaoni, ku tsiakatsk tull’. Muidu olõs saanu vast salamahtu tsika edesi pitä, a põrsa hind läts’ nii üles, et toda es jõvva inämb osta. Lihtsämb om osta Poolast puul tsika,» seletäs Alar.
A huulmada maaelo-hätist hõhkas Alari olõkist rahulist miilt ja leplikkust. Liinan tä külh ellä es tahtnu. «Umaette olõminõ om tähtsä. Mõnikõrd nokitsõt midägi, loet vai raamatut,» seletäs tä.
Raamatidõ lugõminõ om kah üts Alari meelüstegemiisi. Tedä huvitasõ ulmõkirändüs ja aoluujutu. Ku vahtsõl Eesti aol naas’ ilmuma sõa- ja vangimaja-juttõ, sis nuu lugi tä kõik läbi, niipall’o ku kätte sai. Ja Uma Lehe jutuvõistlusõ jutukõsõ omma kah nuu, midä tä kimmäle lugõ. «Viimätsel aol piät kül prille nõna otsan hoitma,» nimmas Alar viil är.
A kuis om lugu tuu abivalmidusõga? «Ma olõ tan kõik aig tuu togija olnu, ku midägi vaia lätt – kas mõnda massinat toki vai elektrijuhet kohegi panda vai tepslit saina. Säändse lihtsä as’aga saat nakkama. Külärahvas om tuuga harinu, tiid, kellele kõlista,» võtt Värniku Alar jutu kokko.
Rahmani Jan
Karula kihlkunna Ähijärve külä miis Värniku Alar. Rahmani Jani pilt
