Vinne aol es taheta jandimeestele õigõt palka massa. Põhjus oll’ kah teedä: näide loo olli kõik elust maha kirutõt. Mullõ miildü eriti tuu elektrikiide lugu: miis om jalarauduga posti otsan ja vahis ringi. Peräkõrd hõikas ütele vanamutilõ: «Imäkene, olõ hää ja nõsta tuu juhe maast üles!» Imäkene (riigikeeli mamaša) hõikas vasta: «Kumb, kas seosama vai tuu paar sammu edesi?» Miis posti otsast: «Taasama! Aituma, panõ maha tagasi.» Sis käänd pää tõsõlõ poolõ ja ütläs tsipa rassõmba tooniga: «Griša, sa ajudõlda lontrus, ma jo ammu kõnõlõ sullõ, et taa om null, a sa muudkui raot vasta, et faas ja faas.» Edesi tull’ hulk rahvalikke sõnnu, millest pia egäüte iist võinu duellile kutsu.
Es tulõ säält ei duelli ega esiki kakõlust, Griša kõnde minemä.
Täämbäne sais om inämbvähämb tuusama mis Vinne aigu, õnnõ imäkene om vahepääl är koolu. Hädä põhjus om õks tuusama: juhe om vasta maad ja vuul pakõs är maa sisse.
Ah jah, nii ilusat talvõ mu insuldist purõt aju küll ei mäletä. Värskelt sadanu kohhev lumi tege nuuri kõivõga inämb-vähämb noidsammu trikke, mia tekki Vargamäe poisi, õnnõ arulda inemine om kõik kotussa imelikkõ traate täüs vedänü.
Latsõst pääst näi ma säändsiid lumitsiid puuossõ õnnõ kapitaliste jõulukaarte pääl. Nüüd sis olõmi mii kah nii kavvõdalõ jõudnu, et meil om kliimaministre ja postkaardi-ilm. Midä tuu ilm ütele tuimalõ eestläsele (nigu ma olõ) tähendäs, tuust saat aimu mu märkmiist, miä tettü 12. detsembril.
Kell 5 heräsi üles. Naksi kirjä pandma töid, mia tetä tulõ. Eelmine päiv jäi hapõn ajamalda, vuul läts’ är. Sis poodin kävvü, tuu jaos panni kokku nimekirä 16 punktist.
Edesi tull’ ahju küttä, külm nakas’. Vahepääl telse kohvikust suppi (kana-klimbi). Segäsi ahju ja keedi kats munna hummogusöögis. Poolõ munasüümise päält läts’ vuul är. Mul oll’ õkvalt selge, et puut ja baar voolulda ei tüütä. Hapõn tulõ kah viil ütes üüpääväs edesi tougada.
Aga kohvik oll’ siski jõudnu mullõ supi är kiitä, pernaanõ esi tõi kodu kätte. Ütesõnaga: mul sai viil kõrd selges, mille Hruštšov kommunismi es jõvva. Ülejäänü mehekese es prooviki.
Jah, a kuis jääs tuu imäkese ammõti ülevõtmisega? Ravvast massiniid oll’ küll nätä tiiviiri piten, a tulõmus om iinpuul kirjän ja mitte eriti kinä.
Asi nii, et täämbädse ao ellektri ahelavariide joru om, tahat vai mitte, tuustsamast jorust, mia liinialustõ puhastamine. Ja tuu ei olõ mu peremehes olõki ao joosul kül kunagi kõrran olnu. Ja ei saaki olõma, seenikaua ku liinialutsiide maiõ kuuluvus ei olõ selge. Praegust om selge õnnõ tuu, et määnestki söögikraami sääl kasvata ei saa. Ja tundus, et liine om Eestimaalõ tegünü nii pall’u, et kiäki noid alussiid hooldada ei võta.
Mu viimäne kogõmus oll’ sääne, et Eesti Energiä vastutust hindä pääle es võta, ütel’, et näil om tuu tüü antu allettevõtjalõ. Kiä tuu nime takan om, nimä üteldä es mõista. Leping ollõv sõmitu ainult ülemusõga ja niipea, ku tüü tettü (kui taht halvastõ), läts’ tuu punt lakja. Jokk.
Vot nii, siist nakkaski pääle mulk, kohes vähjä hindä käkvä, ja tuud mulku kinni toppi kiäki ei suta. Vai ei taha.
Pulga Jaan
