Ütest külest om mul väega hää miil, et timahavadsõ aastaga teemas kuulutõdi kultuuririkkus. Tõsõst külest tüküs väiku hirm kah pääle, et midä tuu kultuuririkkusõ all periselt mõtõldas ja tetä plaanitas. Silmi ette tulõva kirivide rõividõga indiaanlaisi mängvä tegeläse, sulõ pään…
Tan omgi kotus, kon tulõ selgele läbi mõtõlda, misasi kultuuririkkus iks periselt om. Väega kerge om segi aia rikkust ja kirivüst. Kirivüs om kah kinä asi, a tuu ei piä egä kõrd rikkust tähendämä. Ku mõtlõ Võromaa kultuuririkkusõ pääle, tulõ mullõ miilde Jaigi Juhani jutt «Pombi ja esivanemate kuld». Tuu jutt kõnõlõs õkva tuustsamast rikkusõ otsmisõst ja lõpõs arvosaamisõga, et tähtsä vaimovarandus om tuu, miä om tan maal kõik aig olõman olnu. Ei midägi esierälist, läükvät, a hoobis egäpääväne ja sisseharinu eloviis.
Kultuuririkkusõ aastak lätt kõrda sis, ku tegijä saava arvo, et mi kandi jaos om kõgõ tähtsämb kultuuririkkus mi umakultuur. Uma kiil, uma kombõ. Tähtsä om taa tuuperäst, et võrokõisi kultuur ei sünnü kongi muial ku Võromaal. Jah, Võromaalt kavvõmbalõ elämä lännü inemise saava kah võrokõisi kultuuri mano luvva, hoita ja edesi viiä, a kõgõ tuu läte om iks tansaman Võromaal.
Hoiami umma kultuuririkkust, niipall’o ku mõistami. Seolsamal kultuuririkkusõ aastagal, a kimmähe ka edespite. Sisemäne rikkus avitas hinnäst kõgõ häste tunda.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
