Et targas saia, tulõ pihta naada joba maast madalast. Tulõ oppi kül elutarkust, kül koolitarkust ja vahel eski vigurit. Kukki vanarahvas kõnõlas, et peris targas ei saa kiäki: opi nii pall’u, ku tahat, midägi jääs iks puudu.
Umma koolitiid alusti Harglõ koolin minevä aastasaa keskpaigan, täpsembält 1951. aastagal. Et kuuli oll’ pia viis kilomiitrit minnä, sis vanaimä arvas’, et võisi viil aastakõsõ lisna aigu võtta. Et tsipa kossu ja kassu. Es käü tuul aol koolibussõ ega muidu riistapuid – iks jalaga sinnä ja tagasi. Oll’ hää, ku vaihõpääl sai mõnõ külämihe vankriperä pääle. Õnnõs poolõ tii päält tull’ tõisi latsi kah seltsi.
Keset küllä, õkva poodi vastan üle tii oll’ liivahaud. Koolist tullõn sai sääl tõisi poiskõisiga korgõst pervest alla hüpeldüs ja talvõl koolikoti pääl liugu lastus.
Ma kül väiga koir poiskõnõ es olõ, a nukansaismisõga tull’ joba edimädsel koolipääväl tutvust tetä. Välän oll’ illus ilm. Vahetunni aigu tulli joosuga trepist alla, a vällä es jõvvaki. Trepi pääl tull’ vasta direktri, küsse nimme ja ütel’, et kellä tirisemiseni piät ma nukan saisma. Juuskmisõ jaos ollõv kihälise kasvatusõ tunn.
Alumadsõ kõrra pääl olli spordisaal, söögitarõ, rõivaruum ja oppajidõ tarõ. Tõsõ kõrra pääl olli klassitarõ ja suur saal, kon latsõ vahetunni aigu tsõõripiten jalutiva. Latsil pidi silmä pääl kõrrapidäjä oppaja.
Klassi olli liitklassi (I–III ja II–IV). Ruumin oll’ kats pingirivvi – üts aknõpoolinõ ja tõnõ sainapoolinõ. Egän pingin oll’ kats kotust ja klappistmõ. Ku oppaja klassi tull’, oll’ klõbinat ku pall’u.
Koskil viiendän-kuvvõndan klassin tull’ meile vahtsõnõ opilanõ – pikki palmikitõga tütrik. Nimmami timä siinkotsil Annelis. Oll’ tõnõ peris armsa olõmisõga. Midä aig edesi, toda inämb nakas’ tä mullõ miildümä. Oll’ vaia tuust märku anda. A kuismuudu? Minnä manu ja üldä, et sa miidüt mullõ? Ei, ei! Nii ei kõlba.
Aig läts’ edesi. Ütel külmäl talvõpääväl oll’ Anneli kõrrapidäjä. Kõik latsõ lätsi saali jalutama, inne kõrrapidäjä võisõ klassi jäiä. Ma tulli tassakõistõ klassi tagasi. Anneli lämmist’ hinnäst nukan saisva ahu kõrval. Lätsi kah ahu manu. Anneli kül ütel’, et ma ei või klassin olla, a ma es tii tuud kuulmagi.
Ütekõrraga läts’ klassiuss aigapiten vallalõ ja ussõ pääle ilmu kõrrapidäjä oppaja. Õnnõs mitte mi uma. Ussõ vallalõminekit näkk’ Anneli kah ja libist’ hinnäst ahu ja saina vaihõlõ, et meid es nättü katõkõisi.
Oppaja küsse mu käest, kas ma olõ kõrrapidäjä. Ma es saa sõnnagi suust, a oppaja arvas’, et nii omgi, ja läts’ minemä. Ku Anneli oll’ hinnäst ahu taadõ käknü, astsõ ma sinnä kitsä vaihõ ette ja es lasõ tedä säält vällä. Pääle kellä oodi viil veidü. Arvssi, et ega oppaja kõrraga ei tulõ, a seokõrd oll’ õkva vastapiten.
Tekse paar kipõt sammu ja olligi uma pingi man. Mu pink oll’ sainapuulsõn rivin viimäne. Anneli uma aknõpuulsõn rian edimäne. Tä olõs pidänü minemä hoobis klassi tõistõ otsa. Oppaja näten es julgu tä tuud tetä. Tuu olõs õkva küsünü, mille tä ei olõ uma kotussõ pääl. Ja nii tä jäigi ahu taadõ paossihe terves tunnis.
Kõrraga sai selges oppaja rututamine kah – täl oll’ plaanin tetä tunnikontroll. Ku tüü kokku kor’ati, es olõ sääl muiduki Anneli umma. Kõik imehti, kohe tä kül kattõ.
Põhjust tiidse inne ma. Süä pupõrd’ seen ja tundsõ hinnäst halvastõ. Sõprus oll’ tüküs aos nigu peoga pühit. A seo es olõ viil kõik.
Kuikimuudu tull’ asi iks vällä ja minnu kutsuti direktri manu. Sai päivikuhe suurõ verevä märkusõ ja pidi nätäl aigu egä päiv pääle kuuli tunn aigu nukan saisma. Tetti selges, et tütrikkõ ei tohe kiusatõ.
A kas iks sai selges? Tuu kotusõ pääl om aolugu vaiki.
Leinusõ Arvo
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
