Minevä aasta lõpust jäi miilde märgiline telesaadõ. Kinotiatri tekk’ uma muu saatõ seen Võro stuudiot. Kah’os om tuu harv nättüs, ku mõni telesaadõ võro keelen tetäs. Tuuperäst om esieränis hallõ, et kolmas võrokeeline saatõjupikõnõ es jõvvaki kaejidõ ette, selle et ülearvo ausa jutu peräst keeleti perämäne Kinotiatri saadõ är. Sääne ärkiildmine olõs nigu määndsestki tõõsõst aost peri.

A miä lännü, tuu lännü. Vana aasta saadõti viisakalõ är. Vana eesti kombõ perrä vitsutõdi tuu man kalamarja ja rüübäti kokakoolat pääle. Üts asi jäi siski silmä: timahava oll’ hulga hädäldäjit, kiä es olõ rahul tuuga, et korgi ei tulõ inämb pudõli külest är. Tuupääle läts’ mõtõ noidõ paiku pääle Ukrainan, kon sõda käü. Kas sääl kah inemise nii väikuist as’ost probleeme tegevä?

Timahavanõ aastak om kultuurisündmüisi täüs. Mi kant om Euruupa kultuuripääliin, tuu tähendäs, et pia egä päiv saa kongi midägi kaia ja kullõlda. Võrokõisi jaos om kõgõ suurõmb üritüs 1. piimäkuul Põlvan peetäv Uma Pido. Tuud om kavva oodõtu ja kõik märgi näütäse, et pido tulõ võimsa.

Soovi, et meil olnu vahtsõl aastal vunki olla sääl, kon midägi suurt ja ilosat kõrda saadõtas. Ja et mi mõistnu tetä vaiht tuul, miä om tähtsä ja miä veidemb tähtsä.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja