Päätähtsä om illos mälehtüs
Armastusõ tiiraa omma mõnikõrd väega imeligu. Üten väikun liinan elli kunagi kuvvõaastanõ poiskõnõ, kes oll’ pähä võtnu, et tä võtt naasõs hindä latsiaiaoppaja Tiina.
Mõni suur inemine püüdse poiskõsõ miilt kül muuta, esieränis timä imä, kiä arvas’, et Tiina om iks poiskõsõ jaos veidükese vana. Poiskõnõ es painu, ütel’, et võtt iks Tiina är.
A koskilt ilmu üts tõnõ meesterahvas, Tiinaga üteiäline. Tuu võtsõ hoobis esi Tiina är.
Poiskõsõ hengevaiv oll’ nii suur, et tä es käü esiki umma vanna pruuti tähtsä päävä puhul õnnitlõman.
Parhilla om hulga aigu müüdä lännü ja poiskõsõst om saanu suur miis. Tä om kuvvõ latsõ esä ja hulga latsõlatsi om täl joba kah. Timä elo om jonksun. No kõnõlõs tä hoobis nii: «Ma kai jah, et Tiina om tsipa vana mu jaos. Läts’ kuis läts’, päätähtsä om tuu, et mul om täst illos mälehtüs.»
