Pääpruuv
Oll’ tõõsõ veerändi lõpp ja tulõman kooli nääripido. Tollõn väikun koolin oll’ võimalik kõik latsõ lava pääle panda.
Pääle viimäst tunni ütel’ oppaja: «Ärke ti är minke, meil tulõ täämbä pääpruuv.» Tä ütel’ viil, et käü kõrras är, ja astõ klassiussõst vällä.
Latsõ, kelle kotsilõ muidu üteldi, et nä ei püsü pudõlingi, istsõva pinken nigu vanainemise. Nä olliva imelikult vakka. Peräkõrd küsse üts väiku tütärlats, midä tuu pääpruuv tähendäs. Klass oll’ vakka. Õnnõ üts nõnatark poiskõnõ ütel’, et tuu võetas suurõ jämme nõglaga pää seest. Küsüjä hiitü ja naas’ ikma. Timä perrä naas’ timä pinginaabri kah ikma. Pia iksõ terve klass. Nuutsatuisi sekkä kostu kinnitside nõnnu lurrin.
Oppaja tull’ tagasi ja küsse, mis juhtu. Tütärlats selet’: «Mi pelgämi kõik pääpruuvi.»
Oppaja: «Tan ei olõ midägi pelädä, kava kokkosäädjä tahtva teedä, kas teil omma laulu-luulõtusõ selge. Ti piät nuu ilosalõ ette kandma. Proovimi inne tõisi ette minekit, kuis teil vällä tulõ.»
Pääpruuv tull’ häste vällä ja pääle tõist lugõmist olli latsi helü selge ja rõõmsa. Pikkä ja jämmet nõkla es tulõ inämb kellelegi miilde.
