Viltulõvva taloh om joba aastit käünü suur viinaviskamisõ võistlus. Üle-eelä alas’ joba 2024. viskamisõ võistlus maru ilosa rahvakõndmisõga, millest ERR tekse pildi ja näüdäs’ kõigilõ. Nigu võidsõ rongikäügüst ja lippõ rivist nätä, oll’ seokõrd jälki tulnu viskjit mitmõst talost, ka vällämaalt. Kõgõ kavvõmba viskaja olli seokõrd säitsme maa ja mere takast.

Nigu võistlusõ säädüs ütles, tulõ egä kõrd viina visada nii, et tsilkagi üle ei jääsi. Samah ei või puudust kah tulla. Kah’os tull’ üteh eelätseh veerändfinaalih rammupruuvminõ katski jättä katõ võistlõja mittesportligu tegevüse peräst.

Asi tuuh, et üts viinaviskaja visas’ viina asõmõl hoobis varvast, ei tiiäki, kohe. Parhilla otsitas varbaviskajat rehetarõ nuka takast. Tõõnõ visas’ suurõ vihaga jälki viina nii kavvõlõ, et kiäki es saa inämp kätte. Tuu pääle visas’ üts kohtunik ummakõrda käega, tõõnõ tõõsõlõ võistlõjalõ suurõ kinda – kutsõ miist katõvõistlusõlõ. Tuu kutsut miis jälki hiitü tuust viskamisõst nii hirmsalõ är, et visas’ suurõst pingest hoobiski vedro vällä.

Säändseh hirmsah segähüseh kutsuti kipõlt kokko nõvvokoda, et tiidä saia, kas minnä võistlusõga iks edesi vai võtta paar sammu tagasi. Parhilla saa üteldä, et otsust olõ-i viil tulnu. Oodõtas, mis hummõn saa, kuna hummok om õdakust targõmp. Inämbüs viskajit viil umma luidsast nukka olõ-i visanu, mõni läts’ savvusanna lõunat viskama, mõnõ hoitva hinnäst vormih villadsõ vai nal’a viskamisõga. Selge om tuu, et kiäki ei taha viil tunnista, et võistluisi pääle kulutõt aig om maaha visat aig. Kõik tiidvä, et aigu iks om. Vähämbält niikavva, ku hambit varna ei viska.

Hillepi Einar

Reimanni Hildegardi tsehkendüs