Ku om üts peris harilik päiv, ku taivas om ütetasa hahk, välän satas lumõga segi vihma ja latsõl juusk nõnast kõvastõ tatti, sis tüküs meil mõlõmbal tujo är minemä. A mu tütär löüd säändside johtumiisi man kõgõ hääd nõvvo: mille es võinu timä üsäeläjäl Jäno-Jussil olla sünnüpäiv! Tuud om täl loomuligult mito kõrda aastan ja tuu ummakõrda tähendäs pito.

Ja nii om ütel peris harilikul pääväl äkki peris vahtsõnõ siso ja tsiht. Tulõ valmis tetä kuuk, mink pääle kündle säädi, Jänolõ ja hindäle pidolidsõ rõiva sälgä aia ja tõsõ üsäeläjä ja pupi kah sünnüpääväpidolõ kutsu.

Tõtõstõ, ütekõrraga om peris harilikul tarõnistmisõl hoobis tõistmuudu värm. Laulami sünnüpäävälaulõ ja jorotami mano ummaloomingut, söömi kuuki ja annami Jänolõ kingitüisi. Paistus niimuudu, et eläjä kah naarahtasõ hindäette.

Jäno-Juss om üts kavval ja päälenakkaja tegeläne. Tihtipääle taht tä tähti kirota ja lugõmist har’ota, tuuperäst tulõ timä kuvvõaastadsõl pernaasõl tälle oppust anda. Ka neo tegemise saa mängoga är kõrralda. Jäno-Juss om vahepääl jonni täüs ja tsipa kangõ meelega, unõhtas mõnõ uma rõivahilbu maaha ja sis mi piämi toolõ kodo perrä minemä. Jälleki om põhjust tsipa inämb liiguta ja trenni tetä.

Ku sul omma latsõ, sis saa igävä päävä är pästä niimuudu, et piät määnestki pito ja luut tuuga vahtsõ tundõ. Ja ku olõt esi parasjago luumisõ- ja mängohimmo täüs, sis põhjussõ pito pitä või kõgõ löüdä.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.