I

 
Lustilidse tihalasõ kündlekuu lumõsaon lindlõsõ,
lumitside puiõ pääl pillõlõsõ
ja keväjäst armu igätsese.
Üüse unõn tihalasõ joba pojakõisi lämmistäse
ja rammutsid mutukid püüdvä.

Kikstu esändä tähtsäl istangil prostalt haukva,
hinnäst taivani targass kitvä
ja vastansaisjide poolõ paksu karjaaia väke pilva.
Üüse unõn esändä vahtsõt riiki nägevä,
sääl niä valitsõsõ ku vürsti vägevä.

Tähtsüst täüs imändä kohvitarõn ja Mol’uraamatun hapanut ajava,
kavvõn minevigun usinalõ kaurva
ja ammutsid kuulujuttõ värskina lindu laskva.
Üüse unõn näile plaan paistma nakkass,
kuiss kraapi tõistõ inemiste patu viimätseni pall’ass.

Noorõkõsõ mehe sõavälläl jumalalt armuhiitmist pallõsõ,
õudust tundõn vainlaisilt elu võtva
ja hukkasaanuide seldsiliste man trüüstmädä ikva.
Üüse unõn näile kodutiid näüdätäss ja andass teedä,
et kongi ilmanukan ei inämb kiäki kedägi surma saada.

Üü saa müüdä ja tihalasõ jälleki puiõ pääl pillõlõsõ,
kikstu esändä sippasõ istangile sõimõlõma
ja tähtsüst täüs imändä kippasõ kohvitarrõ kaiblõma,
aga noorõkõistõ sõameeste uni ei inämb ilmangi lõpõ:
niä väsümädä rühkvä umma ilmotsada kodutiid piten.
 

II

 
Mu armsa luulõtaja ammutsõl aol luut’,
et ei eluilmangi pääle nakka
halõstamada porgataja aastasada.
Aga es jää sääne aig kätte tulõmada.

Parhilla kangõt parbatamist kost
nii härbänist ku hurdsikust,
tüüstüsest ja tandsusaalist,
kõrdsist ja aokirjändüsest.

Tsahkatadass tiidläisi ja tohtriid,
kuulmeistreid ja kohtuherri.
Vannutass presidenti ja pääministrit,
piirimehi ja poodimüüjid.

Kõva helüga kellätäss suurõlt mõtlõmist ja
ja tõistõst hengelistest huulmist.
Periss elun kelläjä uma tii pääl jõhikudsõ jõvvuga
puruss tampva põvvasitika ja sipõrlasõ,
kõik hindäst nõrgõmba elolise.

Kuulutadass suuremeelelist seldsilistega rehkendämist,
tävvelist demokraatiat ja sündsät läbikõnõlõmist.
Periss elun kuulutaja demokraatia tsolgipangi tsorkasõ,
uma arvamise ainukõsõss õigõss tunnistasõ
ja tõisildõmõtlõjide ilmakaemiste pääl tänitäden trambõldasõ.

Muudku porgatadass ja parbatadass,
tsahkatadass, vannutass,
kellätäss ja kuulutadass ja tänitädäss.
Aga ütskõrd tulõ tävveline lõppõmada vaikuss …
 

III

 
Riigimehe kupatasõ ütstõsõlõ küllä,
võtva ümbre kaala ütstõist ja andva suud,
naaratasõ ja pildistelese ütenkoon
nink söövä hüvvi küdsüssid ja kuukõ.
Pall’u näist umma ammu är harinu,
et säälsaman suurõ jõõ man käü perädü sõda.

Hariligu inemise korjasõ kokku rahha,
roniva ammõdiredelil pilvi poolõ,
juuskva tsõõri armuõnnõ takan aiõn,
kisklõsõ maja ja maa ja latsi peräst.
Näil um ütskõik tuust,
et säälsaman suurõ jõõ man käü perädü sõda.

Vanaprovva istusõ sohva pääl,
serpäse vabõrnatsäid ja söövä sokulaati,
vahtva põnõvid sõafilme
ja ikva filmikuulnuide peräst.
Näil ei tulõ inämb miildegi,
et suurõ jõõ man käü perädü periss-sõda.

Poiskõsõ mängvä nutitelehvonin
hummukust õdakuni ja õdakust hummukuni
takanajamist ja tapmist,
saatva rõõmsalõ surma mänguinemiisi.
Niä ei olõ viil arru saanu,
et suurõ jõõ man käü perädü periss-sõda.

Maamuna aga inemiste tapõluisi
ei inämb jõvva uma sällä pääl vällä kanda.
Tiä armõtulõ väsünü ja õnnõdu um
ja meeletüst süämevalust värisess.
Tiä tuld purtskass, palass ja lagunõss

Häniläne