Võro Keskliina kooli oppaja AALMANNI ALIIS om avvohinnat kiränik. Mõnõ aasta iist saadulõ Betti Alveri debüüdipreemiäle omma timahava mano tulnu kats kirändüspreemiät: Tuglasõ novelliavvohind ja Gustav Suitsu luulõpreemiä. Uma Leht uur lähembält, kiä Aliis om ja määndsit mõttit mõtlõs.
* * *
Kiä Sa olõt, Aliis?
Olõ luulõtaja ja proosakiränik. No saa siiä viil tagasihioitligult mano üteldä, et avvohinnat.
Kas no julgut hindä kotsilõ periselt üteldä, et olõt kiränik?
Jah, no julgu külh. Varrampa oll’ väiku hirm, et minno ei võeda tõsitsõlõ. Inemise kaesõ kiränige pääle esimuudu.
Sa olõt kunagi kirotanu piaaigu programmilidsõ luulõtusõ «Seo nõid om Võrolt!». Nõia-teemat om ka Su täämbädse ao loomingun. Mille nii?
Nõia omma olnu innekõkkõ tiidjänaasõ ja muutunu tegeläisis, kiä pidänü hiidütämä. Kinkagi tarkus võigi tõisi jaos hirmsa olla. Mu jaos om seo põnnõv teema: kuis määnestki muudu kutsminõ muut arvamist, kuis mõotas välästpuult ant hindaminõ arvamist kinkastki. Nõid uma olõmisõ, tarkusõ poolõst ei olõ halv. A ku külä om pini vasta halv, sis hauk pini vasta kah. Ma arva, et nõiduga om sammamuudu.
Seo, kiä om «hää» ja kiä «halv», om aoluun muutunu. Kõik olõnõs kaejast, olõnõs kasu saamisõst. Kink jaos oll’ kasulik viiä tarku naisi tulõriida pääle? Kink jaos oll’ kasulik häötä haritlaskund? Tarkus om väkev relv.
Ku pall’o om Sinno mõotanu rahvaperimüs?
Kõvastõ. Alostõn rahvajutõst, minnen rahvalaulõ ja säält edesi rahvarõividõ ja rahvaluulõ lühkeisi vormõ mano, lõpõtõn ütidse kultuurimäluga, mink hulgan omma ka tõisi rahvidõ perimüs ja kombõ.
Rahvaperimüs om imbunu ka popkultuuri. Ja ku seo kõik inemiisile kõrda lätt, tähendäs tuu, et timän om midägi esierälist. Mu jaos om rahvaperimüs esieräline, lätt kõrda.
Kas olõt pruuvnu võro keeli kah kirota?
Olõ seod mõtõt märgütänü, a et ma ei olõ ilmangi eesti keele mõotuisist priid võro kiilt kõnõlnu, sis seo tarvitaminõ tsipa hiidütäs. Ei tiiä ma kõiki vormõ ja sõnno. Sõnaraamadu abiga kirotaminõ ei olõ peris tuu. Ma tahtnu, et kiil tulnu loomuligult.
Tsipa mõotas ka seo, et võro keele tulihingeliidsi hoitjit om umajago ja ma ei taha ummi püüdmiisiga kedägi hindän pettümä panda.
Su kotsilõ passis vist üteldä, et olõt luudusõst kirotav kiränik. Säälsaman püvvät löüdä kontrastõ ja tuud, miä luudusõga kokko ei käü. Miä pand Sinno kirotama?
Mõnikõrd herevüs, mõnikõrd suuv anda edesi tuud, midä näe ja midä või-olla mõni ei olõ tähele pandnu, et äkki mõist tä teno luulõtusõlõ sis tuud tähele panda. Innekõkkõ kirota esihindäle. Lövvä nuu teema, miä kõrda läävä, vai ka mõnõ ütsiku sõna vai ütelüse, miä kibõna palama löövä. Säält tulõ sis edesi minnä. Tsipakõsõ om tuu nigu vahtsidõ asjo vällämärgotaminõ, ja om hää tunnõ, ku midägi vägevät valmis saa. Luulõtuisin saa kirota tuust, miä süäme pääl. Üts sääne asi omgi luudus, timä olõminõ ja alalõ püsümine. A sääl kõrval omma ka inemise olõminõ ja püsümine, inemises olõminõ, instinkti ja hindä häötämine.
Kas luulõ tulõ tuulõst?
Vahepääl vist jah. Tulõ nigu kipõ välk vai tsähv ja mu ülesannõ om taa kinni püüdä, nii-üteldä sõnno sisse rako.
Mis sul edesi plaanin om?
Kirota, kirota, kirota. Ja kirotamisõ viljust rõõmu tunda. Tüütä kolmanda luulõkogo kallal, märgota vahtsit novellimõttit. Mullõ passis, et novell om nigu midägi luulõ ja romaani vahepäälist. Tsehkendä tahtnu kah inämb. Ja lehekuun uut minno iin Tarto Luulõprõmmu finaal.
Küsse Rahmani Jan
Kiränik Aalmanni Aliis talvõlõpulidsõ Katariina allee pääl Võro liinan. Rahmani Jani pilt
