Prõlla om egä elämine täüs helkvit ja värmiliidsi massinit. Nii juusk egäst nukast maailma-mürä sisse. Selle tüküt esiki är unõhtama, et õnnõ mõni aastakümme tagasi olõ-s näperüsmoblat karmanin ja aknõ takan es kõnni elektrilammas. Mis sis viil noorõmbist kõnõlda.
Niisama es kae egä klantsaokirä kaasõ päält vasta tuu sängüpäälne ni -alonõ elo. Toona jäie kõik kinniliidsi ussi taadõ. Esieränis nuu tekialodsõ toimõndusõ olliva rassõ ravvast tabaluku takan. Tuu oll’ egä noorõ inemise uma asi, kost tä sängütarkuisi kor’as’.
Nii kõnõligi üleaidsõ Betty mullõ, kuis umal aol tä väiku poig küsünü esä käest, miä tuu seks om. Esä ühmänü, et küsügu imä käest. No kõik rassõmba tüü jäetäs iks naisi kaala. Poig tulnugi Betty käest nõudma. Betty õnnõs joosnu parajahe telekast määnegi vällämaa miilustamisõ kinu. Betty ütelnü pujalõ, et näet, taa omgi.
Kibõna ao perrä nakanu poig Betty käest nõudma, kost latsõ tulõva. Et timä tiid külh, et emme kõtust, a kuimuudu nä sinnä saava. Tuu võtte Betty vähä tummas. Tä sõksõ parajahe saiatainast, olle ummin mõttin. Koton es olõ essä kah, kelle mano sukata.
A et Betty olle muudsa ilmakaemisõga ni õgva ütlemisega, es nakka tä kurõjuttõ ega kapstalehti taadõ pagõma. Võtte huugu ni kõnõl’ inämb-vähämb õigõ anatoomilidsõ jutu, lihtsämbide sõnnoga muidogi. Hindäl õks kõrvatagodsõ verehtivä nigu õdagunõ päiv.
Lats kullõl’ imä jutu är ni kitte külmä kõtuga, et nii tä umbõs tiidsegi. Bettyl muidogi hää miil, et nakka es muinasjuttõ kõnõlõma, es vii umma autoritiiti alla.
Aig juussõ ummamuudu. Ütel hääl pääväl arvas’ Betty, et piässi pujalõ tiidmist andma, kuimuudu tütrikega noid är tsurkmada ümbre kävvü ni hinnäst halvu haiguisi iist kaitsa. Küssegi sis, kas poig tiid, misjaos kondoom om.
Poig kitte uhkõlõ, et tiid külh, sinnä mahos kolm liitret vett, nimä naabripoiskõisiga ujan är mõõtnu. Betty pidi muidogi peenikeist naaru, et taakõrd olle kana siski targõmb ku muna. Nii tegi as’a klaaris, et tuul atrebuudil om õks tõõnõ ja tõsitsõmb otstarvõ.
Täämbädsel pääväl muidogi ei joostaki imä-esä mano, ku määnegi küsümine süänt vaivas. Vaotad moodumassina nupu pääle, tsiuhkat kipõn pilti, ni juusk egä tarkus-ullus kätte, värmilidselt päälekauba.
Väljandu Ellen
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
