Märtsikuu algusõn, ku päiv jo enämb lämmistämä naksi, ütel’ üts koolisõsar, et imelik külh, ega aasta tulõva külmäs aos kauõdõ linnanu tsirgu siiä tagasi, lumi lätt ärä ja edimetse lilli pistvä nõna vällä, aga õks oodat naid märke ega kõrd nigu imet. Arvada, et tuu peräst oodami ja imetelemi, et meil vähä valgõt ja viil vähämb lämmind aigu om.

Tinavaasta es jõua kokku lukõ, mitu talvõ novvembrist veebruarini tulla ja minnä jousõ. Säälsaman oll’ maru külm ja ilmadu lumi, sis jälle vesi vallalõ. Veebruari keskel tull’ taivast sääne egä maha, medä ka ligi saa-aastanõ proua es mäletä ennembi nännü olõvat. Ja enne, ku suurtvett mõistsõ uutma nakada, oll’ ta olõman, mõnõl puul armõdu korgõ, ja jäie pikäs aos paksu iä ala.

Nii hullus asi siski es lähä, nigu vahepääl pellädä võisõ, et taa iä pääle viil paks lumi tulõ ja kõik tuu kraam kõrraga sulama ja uputama nakas. Enne saadõti päivä ja tasalikku sulla ja nüüd oma vesi üten lumõ ja iäga hennest tagasi tõmmanu.

Ega meil muud no tetä ei olõki ku uuta ja luuta, et peris lämmi peräle jõud ja tinavaasta häitsemise aigu nuu hirmsa üükülmä tulõmada jääse.

Eilä kell 5.06 naksi kallendri järgi kevväi.

Nõlvaku Kaie

Vaher juusk’ veitühaaval jo poolõst veebruarist. Ku üüse külmätäs ja päivält ilm selge, sis tulõ mahla õigõ häste. Nõlvaku Kaie pilt