Kuumus võtt tuurõ mano

 
Taimaal võtt kuumus tuurõ mano ja luudus om muutunu peris kõllakas-pruunis ja kurvalt kuivas. Kaiõh kõllatsidõ lehti liugõlõmist maapinna pääle ja kullõldõh naidõ krõbinat jalgu all, tulõ eski veidükese Eesti sügüse tunnõ pääle.

A vihma olõ-õi jo mitu kuud sadanu. Egä kõrd, ku jäl mäki pääle kae, om säält iks kõrrast rassõmb rohiliidsi laigukõisi löüdä. Paar kõrda om mu silm jäänü pidämä ka mõtsapalangul. Vaihõpääl saa tuu algusõ kuumusõst, a tõõnõ tulõalostaja om inemine – puid palotõh tahetas saia kätte mett, midä mäki pääl eläjä mõtsigu mehiläse omma kokko kor’anu. A säändse kuumaga ei olõ mõtsapalangu sukugi nal’aasi.

Kuigi väläh om lännü kuumas ja inemiisi nakkasõ murdma loidumus ja uni, kooliopilaisilõ armu ei anda. Kõigih koolõh om parhilla lõpueksämide tegemise aig. Siin omma eksämi egäh ainõh ja kogoni kolm kõrda aastaga joosul, a taa kõgõ viimäne om kõgõ tähtsämb ja taast ei päse peris noorõ opilasõ kah.

Mu ütsäaastaganõ veli piät kah naid tegemä, miä tunnus külh veidükese absurdnõ, a taa maa koolikõrd om niimuudu üles ehitet.

Pääle eksämiid nakkas väega oodõt suvõvaihõaig, miä kest umbõs sama kavva ku meil Eestin. Tuu tähendäs, et mu jaos saagi siin koolielo läbi, selle et inne, ku kuul jäl pääle nakkas, tulõ ma joba kodomaalõ tagasi. Koolivorm tulõ kokko pakki ja opidu tiidmise kõrva taadõ panda.

Oh, nal’akas oll’ külh taa Tai koolin käümine, a viil nal’akamb om tuu, kuis taa kuul kõiki ummi armsidõ opilaisi ja oppajidõga nii sügävähe mu hinge om pugõnu.

Jüvä Hellä

Vaihtusopilanõ Jüvä Hellä and teedä, kuis lätt kavvõn Taimaal.