Läbi lille
Ma kuuli raadiost, et jo mito päivä saisva mehe lillipuutõ ussõ takah järekõrrah. Ega nä pelgä-i, et lilli otsa saava. Nä pelgäse, et ostva umalõ kallilõ kaasalõ võlss lilli. Ja sõs tulõ rõõmu asõmõl hoobis tülü majja. Nii käävä mehe jo varõmb kaemah, määndsit lille müvväs.
A mille inämbüs mehe tahtva naisipääväs umalõ kallimbalõ lille kinki? No iks selle, et nä hoitva ummi naisi, a tuud om näil väega rassõ vällä üteldä. Pall’o lihtsämb om osta üsätäüs lille. Ja ku naasõ omma lillitutu kätte saanu, sõs omma nä õnnõligu. Ni unõhtasõ är, et iks võeta-i viil naisi egäh as’ah miihiga üttemuudu.
