Viimätsel aol om mõttõlang rännänü ao pääle, ku mi kandin elo ülesmäke naas’ minemä. Sada ja tsipa inämbki aastakka tagasi juhtu nii, et küläinemise ehiti ütenkuun hulga vahtsit kooli- ja rahvamajju. Kasuma naksi ka alõvi ummi käsitüütarri, puutõ ja kõrtsõga. Luudi hulga egäsugumaidsi seltse ja ku midägi oll’ vaia osta, tetti pidoõdagid ja kor’ati sääl rahha.

Tuukõrd oll’ taloperrin hulga latsi. Nuu, kiä talotüüd jakkama es mahu, pidi opma käsitüülises vai koolioppajas. Inemise tahtsõva sis, et elo tankandin edesi lännü, ja olli tuu nimel valmis vaiva nägemä. Tuul aol tett vundament om meid toonu täämbäste päivä vällä.

Täämbädsel aol om elo nigu tõistpite lännü. Kuulõ ja rahvamaiu pandas kinni, alõvi jääse väikumbas ja esiki nuu, kiä jäänü põldu pidämä, nakkasõ är väsümä, selle et niimuudu majandadõn ei tulõ ots otsaga kokko. Paistus, et inemiisi päähä nakkas inämb tulõma käegalüümise tunnõt.

Säändse tagapõh’a man om esieränis hää miil, ku mõnõl puul naatas tegemä midägi, miä tulõtas miilde inneskidse ao vaimu. Näütüses mi külän tull’ häie iistvidäjide tugõmisõl kokko Kärgula kunnakuur. Har’otami Uma Pido laulõ ja kuigi tuu lätt vaivalidsõlt, tunnõmi ütenkuun tegemisest rõõmu. Sammamuudu tundva ütidsest tegemisest rõõmu Kaika kandi tiatritegijä, kinkast om juttu täämbädsen lehen.

Nii ma arvagi: tuujaos, et elo püsünü ja edesi lännü, om vaia inemiisi sisemäst sundi ütenkuun midägi tähtsät kõrda saata. Ja julgust pääle naada. Määndsegi märgi omma joba õhun ja ma usu, et ku tegünes parasjago häid näütit, või taa elo viil edesi minnä külh.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja