Hullõ asjo iks saat teedä, ku politseiteedüst loet. Perämädsel aol om mitu kõrda juhtunu, et inemise ullitõdas telefoniga nii är, et nä uma raha pangaautomaadist vällä võtva ja pakiautomaati veevä. Iks kõik tuu nimel, et umma vaivaga kogotut rahha är pästä. Kuigi periselt määnestki pästmist vaia ei olõki.

Jah, omma olõman säändse tegeläse, kiä mõistva inemiisi uma jutuga niipall’o mõota, et nuu aru pääst kaotasõ. Noid om kõgõ olnu ja nä mõistva häste är tarvita tuud, et inemine arvas, et om hädän ja vaenõ. Vai tund, et om ütsindä jäänü.

A midä sis tetä? Kõnõlda, et võõrit ei olõ mõtõt usku. Et telefonijutu pääle ei massa midägi osta vai investiiri ega uskma jäiä, ku kõlistaja ütles, et om pangast vai politseist. Opada, et egäsugumadsõn sotsiaalmeediän ei pruugi egä kõrd sullõ kõlistanu vai kirotanu inemine olla tuu, kiä tä pildi ja nime perrä vällä paistus. Ekä e-kirja ei massa vallalõ klõpsada. Jah, toda kõkkõ tulõ tetä, a midägi om viil.

Tuu midägi om mu meelest hindätiidmine, hindä tundminõ ja hindäga köüdetüisi asju õigõlõ hindaminõ. Inemine, kinkal om pangakonto pääl mitu tuhat eurot, ei olõ jo periselt vaenõ ja hädän. Tä om hoobiski tark ja mõistnu umma ello niimuudu säädi, et ei piä egä kulutõdu sendi peräst murõht tundma. Tä om rikas!

Ja tuu inemine, kinkal om võimalus mõnõlõ sugulasõlõ vai sõbralõ kõlista ja nõvvu küssü, ei olõ ütsik. Ku tä toda (muidogi mõistligu ao takast) tege, saa tä kimmäle ka api ja nõvvu.

Nii et ärmi tunnõmi hinnäst halvastõ, a proovimi iks häste tunda!

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja