Seo suvi jõud Vanal Võromaal vabaõhupüüne pääle kolm vahtsõt lavastust, mink põh’as omma võro kirämehe kirotõdu luu ja ka lavastaja omma Vana-Võromaa juuriga.

Uma Leht and lühkü ülekaehusõ, midä tiatrisõbral uuta om.

Piimäkuu lõpun mass sõidutsihis võtta Karilatsi vabaõhumuusõumi, kon mängitäs võrokeelist suvõlavastust «Rongirüüv».

Lavastusõ alosmõtõ sündü Ilvese Aapol koroonasaisangu aol. «Helüluuja Meistri Erki kõlist’ ja kõnõl’, et tennü hää meelega pordsu võrokiilsit laulõ ja et naadega ka midägi edesi tetä olõs, võinu naa kõrraga määndsegi tiatritüküga köütä – et kas mul mõttit om,» lätt Ilves uma jutuga aon mõnõ aasta tagasi.

Õkva päiv varramba oll’ tä löüdnü ERRi arhiivist matõrjaali 1948. aastagal Sõmmõrpalo vallan olnu rongirüüvmise kotsilõ. Luku kõnõl’ inneskine mõtsaveli Heeska Johannes. «Timä julgõ ja vereldä robinhuudilugu tõmmas’ hindäga kõrraga üten,» kitt Ilvese Aapo 1990. aastidõ alostusõn tettüt telesalvõstust.

Muudsalõ ütelden sünopsisõ kirot’ tä kõrraga är ja laulusõna säädse kah valmis, a muu tegemise tulli pääle ja tegeläisi kujotamisõ ja katõkõnnidõ kudamisõ paksõ tä vällä Rahmani Janilõ, kiä pääleki eläs toolõ rongirüüvmise paigalõ lähkümbäl.

Mõtsavelli jälen

Heeska Johannese ratu pääl Rahmani Jan õkva hulknu ei olõ, a legende aost 76 aastakka tagasi nakas’ tä külä päält kuulma külh, ku läts’ valla jutt, et täl om käsil säändse aoluusündmüse näütemängo pandminõ. Juttõ jakku kooni tollõni vällä, et kelle köögilavva takan tuud röövitüt 158 000 ruublit iks jagati.

Rahmani Jan ütles, et näütemängo sai kül kirotõdus umajago mürtsü ja pauku, kuraasi ja lusti, a kõgõ seo takan om ka tõsitsõmb tuun. «Mu jaos omma taa näütemängu man tähtsä kats asja: keerolinõ aig ja tuust huulmada inemises jäämine. Periselt om aig jakust vallalõ kõik aig – oll’ sis, om nüüd –, a egäl aol om olnu inemiisi, kiä huulmada kõgõst jääse inemises. Nii kõnõlõs seo lugu kah pall’o tuust, ku tähtsä om inemiisi umavaihõlinõ läbisaaminõ,» paotas tä tsipa ust ka näütemängu tagamõttidõ mano.

Kuis iks säidse mõtsavelle sutsõ jättä tundõ, et rüüvlit om terve vägi, ja kas perän teko tull’ karistus kah, tuu saa selges tükkü kaiõn. «Rongiröövi» lavastaja om Põlvast peri Tootsi Kristo, pääossa mängvä Skoblovi Kaia ja Jaanovitsi Margus. Tükkü mängitäs 12 kõrda piimäkuu lõpust hainakuu keskpaigani.

Tõõluiskaja jälen

Hainakuu tõsõl poolõl uut avastamist Leevi külä Põlva maakunnan. Näütemängo «Ivan Narodny – mees, kes luiskas tõde» luujal Ilvese Aapol om mängukotussõ vällävalimisõ põhjõndus õkva võtta: «Sääl om näütemängus kõgõ sobivamb lava Räpinä kihlkunnan ja taa om Vilustõlõ, kon Sibul-Narodny sündü, kah küländ lähkün. Päälegi om tuu plats vana tii veeren ja Sibul tõistmuudu Võrolõ ja tagasi es saaki ku säältkaudu.»

Tükü nimitegeläne Sibula Jaan, ilmakodanigu nimega Ivan Narodny om Räpinä kihlkunna üts kõgõ esierälidsembä eloluuga inemiisi ja oll’ umal aol kõgõ korgõmba lindamisõga eestläisi kah – toimõnd’ Ameerikan ja muial maailman. Lavastusõ tutvustusõn võrrõldas timä kultuurilist jalajälge 19. aastagasaal Kassi Karmeni ja Pärdi Arvo umaga mi aol.

Teküs miis luulõt’ ja tekk’ mitmõsugumast kirätüüd kunstikriitikast ulmõjuttõni, oll’ raamadukaupmiis ja pidi fotoateljeed. Ummamuudu püüdse ka maailmapoliitikat mõota ja käve läbi säändside miihiga nigu Lenin ja Stalin. Kõgõ seo kõrval jõudsõ tä ütel aol kattõ naist pitä ja umbõ pall’o võlssi. «A tedä es mõistõta kõrdagi süüdü ei võlssraha tegemisen, ei pettüsen ja esiki katõ naasõga kõrraga abielon olõmisõ tõtõas’ast kõnõl’ tä hinnäst vällä,» võtt Ilves afõristi saatusõ kokko.

Näütemängo kirot’ki tä tuuperäst, et Narodny ku visionäär, kiränik, patrioot ja trikster eestläisi aolukku tagasi tuvva. «Midägi võlssi kirotamisõ man es tulõ, innemb tull’ kaia, midä vällä jättä, et liiast uskmalda es tundunu. Küsümüs oll’ mitte midä, a kuismuudu,» võtt Ilves maaha pelgü, ku pall’ot lavaluust usku saa.

Õigõ raa pääl avitas arvada püssü seo kah, et tükü lavalõ säädjä om Sibula Jaan Willem, kinkalõ nimitegeläne om vanaesä veli – vanalell. Tä tutvustas lavastust ku muusikali mi inemisest ja Eesti ni maailma aoluust. Tõisildõ ei saaki olla, ku lava pääl toimõndasõ pääle Stalini ja Lenini viil Lurich, Maksim Gorki, Mark Twain, Adolf Hitler.

Ka seo lavastusõ mano om köüdet umapõh’alinõ muusiga, tuu tulõ Eesti muusikallõ gurult Pajusaarõ Priidult. Sibula Jaan Willem nimmas, et muusiga om kimmäle üts seo tükü trumpõ – suurilõ luudu muusigalavastuisi om Eestin jo küländ veidü. Arvada edimäst kõrda aoluun kõlas lava pääl ka Lenini ja Stalini duett-aaria.

Näütlejist astva püüne pääle Saatpalu Lauri, Uustali Ragnar, Jäägeri Merle, Adamsoni Hardo ja Pilpaku Saamuel. Üten tegevä ka seo kandi harrastusnäütlejä. Tükkü mängitäs kümme kõrda.

Salakullõja jälen

Hainakuu lõpun ja põimukuu alostusõn lätt tiatrisuvi edesi ja om aig säädi sammu Vahtsõliina kandsi mano, kon mängitäs Koorti Erkki raamadu «Salakuulaja Vastseliinas» perrä tettüt sama päälkiräga suvõlavastust. Ku tsihtasotusõ Vastseliina Piiskopilinnus iistvõtja panni autorilõ ette raamat lavaluus vormi, es võta Koorti Erkki pikkä mõtlõmisaigu. Vastus oll’: «Teemi är!»

Näütemängus kirot’ raamadu sündmüse Võromaa miis Tagametsa Tarmo, kiä om üteliidsi tükü lavastaja. Tollõ kuuntüü kotsilõ ütles Koort, et dramatiseering paistus põnnõv. Lugu 14. aastagasaa alostusõst om tälle umast raamatust muidoki tutva, a huvitav om üten ellä, kuis näütüses katõkõnnõ kujjo võtva.

«Mul om hää miil, et lavastusõst asja saa, selle et Võromaa aoluu kotsilõ om veidü kirotõt, saman om tähtsä seolõ tähelepandmist saia, neo tiidmise edesi anda,» ütles Koorti Erkki ja lätt suvõtükü mant mõttin joba kavvõmbalõ. «Noidõ kotussidõ kotsilõ, millest võro kirämehe omma kirotanu, võissi tetä üte veebilehe, kon neo paiga omma üteliidsi kaardi ja aojoonõ pääl.» Näütüses kasvai Pugola Misso kandin – vana asustuskotus, kohe veevä niidi ka seon suvõlavastusõn.

Etendüse kaejalõ lubatas keskaolist õhkkunda. Ku lavaluu kesken om ärandja välläuurminõ, sis või arvada, et jakkus ka põnõvust.

Päätegeläse omma niisama Võromaa juuriga – näütlejä Truubi Markus ja Karpovi Sten. A üten tege viil näütlejit, kiä seo kandi tiatrisõbralõ varatsõmbast tutva. Luku mängitäs katõsa kõrda.

Kabuna Kaile

Rongirüüv, salakullõja Vahtsõliinan ja Ivan Narodny. Kollaaž näütemänge plakatide perrä.