Üleminevä aasta kutsõ naabrimiis Kaido minnu kõndma Siimu poolõ Jaugamõisalõ. Maad sinnä om koski kats kilomiitret ja võti kutsõ vastu. Jõudsõmi Siimu poolõ ja sääl võtsõ meid vastu nuur kutsa nimege Roki. Kaidot Roki joba tundsõ, a minnu näkk’ edimäst kõrda. Kaido läts’ tarrõ, ma jäi vällä Rokigõ sõprust sobitõmõ ja mängmä.

Edimält Roki juusksõ mu poolõ, a inne minnu käändse must müüdä. Sääne mäng kestse minuti vai paar, ku Roki oll’ äkki kaonu. Minuti peräst ilmu massinidõ vahelt vällä vana pini Aksel, kes tull’ õkva mu pääle. Ja kedä ma näe «ihukaitsja» hannan kõndman? Roki, kes õs paistu Akseli takast piaaigu vällägi. Ku ma nüüd Akselile pai tei, karas’ Roki Akseli takast mu manu ja lassõ hindäle pai tetä ja hõlma võtta. Sõprus oll’ sündünü.

Kuis Roki Akseli «ihukaitsjas» kaubõl’ ilma hellü tegemädä? Är tä iks kuigi selet’, õt om tullu üts hirmsa inemine, kedä tä pelgäs.

Ku mi Kaidogõ kodu tagasi naksimi tulõmõ, saatsõ Roki meid koski 500 miitret. Sis ronisimi üle lambaaia ja säält tä edesi meid saata õs saa. Hurjutimi Rokit kodu minemä, midä tä ka tegi.

Minevä suvõl oll’ jäl Siimu poolõ asja. Sääl võtsõ minnu vasta sõbõr Roki, kes õs pelgä, lassõ pai tetä, hõlma võtta ja oll’ rõõmsa sõbragõ kokkusaamisõ üle.

Reiliku Kalev