Keväjä lasi varakult lamba nurmõ. Rohilist külh silmäga kaiõn es näe, a nä iks midägi nosisiva. Mõtsa veeren näksevä kuusõkasvõ.

Üte hummogu näi, et üts illanõ poignõja oll’ valgõ-beeþilapilidsõ tsilega maaha saanu. Pujakõnõ es liiguta hinnäst. Imä tiirut’ puja ümbre. Tõsõ lamba lätsivä nurmõ päivä võtma. Käve iks kaeman, kuis tsilekesele rohkõmb särtsu sisse tulõ. Pruuvsõ imä man nissa suuhtõ anda, a tä es võta eski jalgo ala. Sündünüle antas väega väiku jõuvaru üten.

Es jää muud üle, ku vei tsilekese küüki. Tei pehme asõmõ ja andsõ lämmind jakupiimäsegu juvva. Nii naksi 10 grammi viisi tedä süütmä. Vahepääl mudisi ja püüdse jalgo pääle upita.

Kullu mitu päivä, ku naas’ hinnäst rohkõmb liigutama. Olli katõkõisi mullõ liinast är tuudu puulpimme tarõkassiga. Mu jaos oll’ pikk aig, ku tsilekene jalgo pääle naas’ tugõma. A hääpoolist tagajalga es taha kuigi maaha saia. Kutsõmi tedä tuuaig kõpa-kõpas.

Ku tsilekene suurõmbas sirgu, vei tä kar’a mano. Tä kõndsõ mu kõrval nigu pini. Ku kavvõmbalõ jäi ja minno es näe, läts’ hädä vallalõ. Tõsõ vanõmba oina püüdsevä jõudu pruuvi.

Kõrd trehväs’, et oinakõnõ saisõ mu jala man tii veeren. Esä kuuh katõ poiskõsõga sõidi jalgrattidõga. Latsõ käräsivä umavahel. Esä ütel’: «Olkõ mõistligu, pini või kallalõ tulla!» Ku nä kotsilõ jõudsõ, sis suurõmbal poiskõsõl suur üllätüs: «Seo jo peris lammas!»

Tsilekene sai nimes Mäki. Tä opsõ nime selges. Mäki kasvi suurõmbas ja kimmämbäs ku inne tedä sündünü tallõ. Timäst sai lemmikelläi, tsipa pini üllenpidämisega. Ku tä mano tulõ, liputas handa ja puistas hernit. Põra käü tõisi lambidõga kar’an. Vana lamba ei põlõ. Postimiis iks küsüs vahel, kuis sõbral lätt vai kon tä om, ku kar’a mant kodo är lätt.

Egäst lambast ei saa kar’aeläjät, a Mäkist sai.

Orassoni Rael-Adiina

Reimanni Hildegardi tsehkendüs