Vahtsõndusõ ello!
Seo käsk om egäl aol värski, muido ei olõs jo edesiminekit. Taa jutu kõnõl’ mullõ Kääpä hoolõkoton 90aastanõ taat, kes om siistkandist peri ja alost’ tan ka pääle tehnikumi umma tüüd.
Tuu võisõ olla kõva säidsekümmend aastakka tagasi, ku ütismajandiin oll’ nõudminõ eläjit kunstlikult seemendä. Kääpä Kirovi kolhoos oll’ Võromaal üts edimäidsi.
Ütel hääl pääväl oll’ kolhoosi tulnu rajoonilehe aokiränik Urbaniku Leida. Lauda puhkõnukan seleti tälle kunstligu seemendämise olukõrda zootehnik ja seemendäjä.
Perän teiva nä tsõõrikäügi laudan. Sääl üten nukan elli kolm pulli. Leida, kes nõudsõ egän as’an täpsüst, tahtsõ teedä, minkjaos tan viil pullõ vaia om, ku kunstlik seemendämine käü.
Es mõista tuu kotsilõ zootehnik egä seemendäjä midägi üteldä. A sis oll’ lauta tulnu tallitaja, kes selet’: «Asi om nii vahtsõnõ, et ku teküs kahtlus, et protsõduur es lää nii, nigu vaia, käümi kergele üle.»
Eesti maainemine tiidse väega häste, et inne ku vahtsõ mano minnä, mass meelen pitä ka vanna.
