Ma käve todakõrd keskkooli kümnendän klassin, kolmas veeränd oll’ õkva lõpukõrral. Mi klass olle väiga sõbralik, ei mäletä üttegi tüllü.

Saksa keele tunn nakas’ lõpupoolõ minemä, oppaja kirot’ viil midägi tahvli pääle. Äkki hüpäs’ Jüri pistü ja lask’ edimädse tulõ är. Sis lask’ naabri-Meeli takast kah tulõ är. Noh, mis nüüt? Saa es ma külh arvu. Oppaja läts’ klassist vällä ja lei ussõ kinni ni tuu pääle nakas’ suur vilekuur.

Läts’ mõni minot müüdä ja oppaja tulle mi noorõ direktriga tagasi. Tuu olle inne oppaja olnu. Tä pandsõ tulõ palama ja küsse õkva: «Kes kistut’ tulõ iist ja takast är, kes vilistivä?»

Klassin oll’ vaikus. Tä küsse vahtsõst ja ütel’ hoobis nii: «Kes tunnistas kõik ausalõ üles, toolõ ei tetä midägi.» Tuu pääle tunnisti Jüri ja Meeli üles, a vilistäjä olliva vakka.

Ku kolmanda veerändi tunnistusõ mõnõ päävä peräst kätte saimi, nakas’ Meeli kõvastõ ikma. Ma õkva hiitü. Tä olle mu hää sõbranna, võti tä ümbrelt kinni ja küsse: «Mis sul juhtu?» Tä näüdäs’ mullõ umma tunnistust, kon üllenpidämise hinne olle alla võetu. Jürile oll’ õnnõ märkus tettü. Kuis nii? Kohe jäi direktri lubahus ausõnast? Tä saiõ arvo külh, et nä võlssi tei.

Meeli käve pääle tuu oppajidõ tarõn ja ütel’, et taht koolist är minnä. Sääl olle vana direktri, kes ütel’ tälle: «Är minku kohegi! Ma kai perrä, et sa olõt hää opja ja tuleval aastal lõpõtat. Piä vasta!» A Meelikene olle alttõmbamisõst väega lüüdü, es suta inämb oppi ja täl tull’ kats eksämit vahtsõst tetä.

Suvõl määndselgi aol tulle tä kortõripernaasõ mano, et uma as’a är viiä. Pernaanõ olle väega häätahtlik ja jõude tä är kõnõlda, et Meeli teesi eksämi är ja saasi kooli lõpõtõt. «Toda sa ei kahitsõ, olõt jo kõgõ ausa ja tubli lats olnu,» kõnõl’ pernaanõ. Meeli võtsõ tuupääle hinnäst kokko ja tegigi nuu eksämi är. Terve klass oll’ tälle tuu man toes.

Veberi Hilda

Koha Lenna tsehkendüs