Seo puulpäävä, 1. piimäkuul peetäs Põlvan Indsikurmu laululava pääl suurt võrokeelist laulu- ja rahvapito Uma Pido. Laulukaarõ ala ja platsi pääle om uuta ligi 3900 ülesastjat. Timahavadsõ pido teema om mäng, miä pakk lihtsät rõõmu ütenkuun olõmisõst, laulmisõst ja ütenhengämisest.
Pidol tulõ ettekandmisõlõ 22 võrokeelist koorilaulu, noist 17 omma valmis saanu õkva seo Uma Pido jaos. Päält koorilaulõ tulõ vahtsõt muudu ettekandmisõlõ mitu Vana-Võromaa laulumängu. Kuurõga üten astva pidol üles solisti Kalkuna Mari, Hainsoo Meelika, Õunapuu Lee, Hainsoo Meelis, Contra ja Arraku Laura.
Lauljit saat orkestri Jõgi Riivo juhtmisõl ja tsipakõsõ vürtsi and mano orkestri Karmid Torud. Pidoplatsi pääl saa nätä näütlejit Mureli Hiljet ja Mähari Andrest, lisas viil hulga tandsjit ja pupinäütlejit. Teedüst saa kodolehe umapido.ee päält.
Tehniline plaanipidämine. Pido kõrraldamisõ tehniliidsi küsümüisi arotasõ Indsikurmun (kuralt) filmiülesvõtmisõ kõrraldaja Uibo Tauno, lavastaja Leesalu Diana, helütehnika kõrraldaja Koigi Rainer, pääkõrraldaja Tigasõ Merike ja päädirigent Joosingu Küllike. Rahmani Elo pilt
Lavastaja Leesalu Diana: ku om tetätahtminõ, tulõ kõik muu lustiga
Timahavadsõ Uma Pido lavastaja LEESALU DIANA om Põlvast peri tiatrilavastaja, kiä kõnõlõs no tsipa pidoplaanõst.
* * *
Määne seokõrdnõ Uma Pido tulõ?
Päämidselt pandva tuu paika iks kõik nuu laulja, kiä Indsikurmu kokko tulõva. Eelmädse pido omma näüdänü, et seo vägi, miä tegünes sis, ku nii suur hulk inemiisi ütenkuun võro keelen laulma nakkas, om väega võimsa. Ma arva, et õkva sääne seokõrdnõ Uma Pido tulõgi – võimsa! Ja Vana-Võromaa väke täüs! Mi tandsjidõ ja näütlejidega proovimi umalt puult tsipa silmäillo ja tiatrimängo mano panda. Hainsoo Meelika ja Meelise iistvõtmisõl kargami sisse vanno laulumängõ maailma. Seokõrdsõ pido teema om mäng. Mu jaos üts põnõvamp kavan olõvit laulõ omgi näütüses pido nimilugu «Mängke mängõ!». Ja mine tiiä viil, ka mõnõ uutmalda üllätüse võiva ette tulla.
Kuis Sa uma miiskunna kokko pannit? Kiä sääl omma ja midä tegevä? Mille õkva nuu inemise?
Kampa kutsõ nuu inemise, kiä mu meelest omma Eestin uma ala pääl kõgõ kõvõmba tegijä. Liikmisjuht Jõela Ingmar om olnu seo pido man mu kõgõ tähtsämb paarilinõ. Seo otsalda lämmi energiä ja saman kannatlikkus, minka tä seokandi tandsjidõga pruuvõ teten tüüd murd, om tävveste imehtämist väärt. Kunstnigu Unduski Marion ja Miksoni Martin, kiä omma avitanu luvva kõik seo silmäilo-ilma, miä pidolõ tulõjidõ silmi iin vallalõ tulõ, omma peris imetarga. Vähembält mu jaos tege külh kõik seo, midä ma seokõrd pidol näe, silmäle pai. Om tegünü üts põnnõv maailm ja looda, et taa heränes pido aigu ello. Üts salaperäline miiskunnaliigõ om pupilavastaja Tõnissoni Taavi. Ku kiäki Eestin ülepää midägi pupinäütlemisest tiid, om seo Taavi. Ja eks sis pia om nätä, mille meil seokõrd pidol pupilavastajat vaia lätt. Ja lõpõtusõs viiemeistri Varrese Ardo Ran. Timä nimme arvada tutvusta vaia ei olõ. Olõ hindämiisi nall’a visanu, et ku tiatrin tulõ ette mõni suur eepiline vai perädü suur tükk, sis sinnä piät muusikalidsõs kujondajas kimmäle Ardo kutsma. Selle et timä muusikalidsõn käekirän om suurt juunt ja eepikat. Ja no miä saa olla viil suurõjoonõlidsõmb ja eepilidsemb ku üts laulupido?
Kuimuudu om laulupido lavastaminõ tõistmuudu ku tiatritükü lavastaminõ?
No tulõ tunnista, et õga noil katõl väega pall’o ütist ei olõ. Tiatrin om lavastaja sälä takan suur massinavärk. Omma tüükua, butafoori, keevitäjä ja tisleri, umblõja, lavamehe ja dramaturgi. Laulupito ette valmistõn tulõ tehniliidsile välläkutsilõ kõvastõ loomingulidsõmbalõ mano minnä. Keevitäjide ja tisleride asõmõl omma meil tubli tüüoppusõ- ja kunstioppaja, rätseppi asõmõl paikligu käsitüütegijä. Ja seo, ku pall’o vabatahtlikkõ om nõun uma kogokunna hääs ja kultuuri hoitmisõs käe külge pandma, om imehtämist väärt. Eks seo om iks peris suur välläkutsõ tetä nii suurõ mahuga lavastus harrastajidõga, kiä ei saa päävä läbi proovin olla, selle et nä piät jo tüül vai koolin kah käümä. A ku tetätahtminõ om olõman, sis tulõ kõik muu lustiga.
Midä võrokeelidse lauluvaraga tutvas saaminõ Sullõ hindäle om andnu?
Kõgõ seo prooviprotsessi man om mu jaos midägi väega liigutavat ja segätsit tundit tekütävät. Heräne üle pikä ao hummogu üles uman latsõpõlvõkoton ja säe hinnäst pruuvi minemä Indsikurmu, uma latsõpõlvõ mängumaalõ. Kõnni säält korvpalliplatsist müüdä ja mõtlõ noidõ suvõvaheaigõ pääle, ku sõpruga hummogust õdaguni palli mängsemi ja niisama ümbre hulksõmi. Võro keele kullõminõ tege kah seest nii lämmäs ja tuu nostalgia pääle. Olõ jo nii kavva Tal’nan elänü, et seo kodonõ tunnõ, miä tan ollõn henge tulõ, liigutas minno väega. Ja võrokeeline laul pand viil kirsi tordi pääle.
Midä soovit Uma Pido rahvalõ?
Raputagõ tiil Indsikurmu hindä tur’a päält maaha kõik nuu as’a, miä tegevä tikõt miilt, valmistasõ pettümüst vai halva tujjo. Tulkõ ja istkõ siiä puiõ villu pinke pääle maaha vai ronigõ laulukaarõ ala treppe pääle. Tulkõ ja tekke uma henge ussõ vallalõ. Ja laskõ seol kõgõl, miä juhtuma nakkas, lihtsäle hindäst läbi libistä. Tundkõ rõõmu ütenkuun olõmisõst. Naaratagõ nailõ, kiä ti kõrval saisva. Tundkõ rõõmu, ku mõni laul vai tands esieränis häste vällä tulõ. Ja laulkõ, laulkõ, laulkõ! Selle et laul pand ijä sulama. Las tä sis sulas.
Küsse Rahmani Jan
