Edimäne tandsupido

 
Pojapoig tull’ pidolt. Vanaesä küsse, määndsit tandsõ pidol ka tandsiti. Pojapoig vasta, et niisama marsiti, üts jalg tõsõ kõrval, tandsiti nii, nigu mõistõti.

Tuu pääle naas’ vanaesä jutustama. «A mi aol olli tandsu kõik esisugumadsõ. Olli valss, tango ja fokstrott. Pääle sõta käve ma kah tandsman. Sis olli pido säändse, et ütel puul saali istsõva tütärlatsõ, tõsõl puul poiskõsõ. Poisi lätsi tütärlatsi ette, teivä kumardusõ ja palssiva daami tandsma. Ma kai kah, et üte nuka pääl istus peris kinä tütärlats. Lätsi timä ette ja kumardi. Ja tütärlats naas’ nõsõma: mugu nõssi, nõssi ja nõssi. Kai, et tuu nõsõminõ ei lõpõki är. Tütrik oll’ nii pikk, et ma es mõista timäga midägi pääle naada, a tandsu pidi õks är tegemä. Haari täl kintsust kinni ja keerutimi uma tandsu är. Perän es julgu ma inämb huupi tütärlatsi tandsma võtta, a ku ria tõistõ otsa lätsi, oll’ sääl üts kinä tütrik. Kutsõ timä tandsma, tä oll’ paras väikene. Ja poiss, sa piäs tedä tiidmä kah!»

Latsõlats hiitü är: «Kost ma tuu ao nuuri piäs tiidmä?»

«Tuu oll’ su vanaimä!»