Olle illos suvinõ hummok. Mõtsavahi väikukõnõ kar’us hoitsõ ummi eläjit raandiku veereh. Tä oll’ rõõmsa üteh luudusõ ja tsirgulauluga. Teräne poiskõnõ pandsõ kõkkõ tähele, miä ümbretsõõri sündü.
Egä päiv olle esimuudu ja poiskõsõlõ põnnõv. Tä vahtsõ kusikuklaisi pesä man näide töid ja tegemiisi. Näkke, kuis nimä kaitsõva umma koto. Ku mõni võõras trehväs’ näide tii pääle, lõppi tuu traagilidsõlt: võõras kisti tükes.
Ütskõrd trehväs’ poiskõnõ tedreperrele pääle. Tedreimä tekk’ hoiatavat hellü – tibukõsõ jäivä kõrraga nigu kivi paiga pääle, nigu olõs är haihtunu. Esi naas’ tedreimä siibuga vehken poiskõist tuust kotusõst kavvõmbalõ meelütämä. Poiss aiõ kar’a tõistõ paika, et mitte tedrepereht närvi aia.
Poiskõsõlõ miildü kõkkõ luudusõh sündüvät kaia. Ristsäläga suur härmävitäi lõpõt’ võrgu kudamisõ. Võrk saiõ illos, kõrraperäne. Esi käkse härmäelläi hinnäst är ja jäie ohvrit varitsõma. Poiskõnõ püüdse tälle kärbläisi, noilõ tetti kipõ lõpp ja mähiti võrk ümbre nigu muumialõ linanõ rõivas. Poiss püüdse tollõ suurõ härmävidäjä peopessä kinni. Äkki roisk puri valusalõ ja poiskõnõ laskõ tä vallalõ. Nii sündü üte suurõ parmuga kah, kiä puri peopesäh.
Poisu saiõ sõbras üte kivisisalikuga. Illos pruun sisalik lämmist’ hinnäst kiviunikuh. Poiskõnõ püüdse kärbläse, aiõ kõrrõ otsa, läts’ tassakõistõ ligembäle. Sisalik limpsas’ keelega kärbläse kõrrõ otsast. Niimuudu süütse tä sisalikku, kiä harinõsi poiskõsõga är.
Raandiku veereh kasvi paks kuusõvõsu. Sääl ragistõdi kõvastõ. Poiskõnõ läts’ kaema. Kats kassikaku poiga es saa lindama: siiva olli kastõst likõ. Poisu püüdse nä kübäräle, sääl nimä turtsõva nigu kassipuja võõralõ inemisele. Nä olliva nii ilosa näoga. Poiskõnõ pandsõ kakupuja mütsüga päävä kätte kannu otsa, esi läts’ eläjid kaema. Tagasi tullõn nägi, et üts viil tund tsirgupoigõ vasta huvvi – timä mõttõ olli väega kur’a. Tuu oll’ repän, kiä hoitsõ hinnäst ligi maad, püüdse olla nägemäldä. Poiskõnõ virot’ rebäsele uma kar’usõkepiga, kihot’ reinuvadõri minemä. Läts’ sis kakupoigõ mano, tahtsõ näid silestä. Nigu käe mano sai, lätsivä kakupuja lindu. Päiv oll’ siiva är kuivanu ja tsirgu üles lämmistänü. Nii saiva nä umas edimädses lindamisõs jõudu.
Tuu poiskõnõ olli ma esi.
Oleski Villem
