Päält keskkooli lõpõtamist 1973. aasta suvõl lätsi Võro silmkoevabrikohe tüüle. Riididsel pääväl oll’ proovipäiv, et iispäävä tävve huuga pihta naada.

Mul Võroh elämist es olõ. Edimädsel pääväl kõlisti uno Bennolõ ja lepse tulõgi kokko. Uno ütel’, et tulku ma julgõlõ iispäävä hummoku kohalõ, timä poig Hindrik om kotoh. Ma olli latsõpõlvõh näide puul käünü mitu kõrda ja tiidse aadressi kah: Kreutzwaldi 19-1. Sinnä saadimi alasi pühhis postkaartõ.

Lätsi sõs iispäävä hummoku, umal edimädsel tüüpääväl, kompsukõisiga uno poolõ. Poig oll’gi kotoh, nigu kokko kõnõld. Ma hindäette märgodi, et kuis Hindrik nii muutunu om. Ei olõ inäp säänest näkogi nigu kooliaigu. Trüüste hinnäst tuuga, et inemise muutusõ ja hulga aigu ei olõ tedä nännü.

Kõnõli sõs as’a är, et tulli siiä elämä, niikavva ku kortina lövvä. Nuurmiis silmäs’ minno uudishimolikult. Ma seledi edesi, et mul om tä esäga kokko kõnõld.

Hindrik imeht’, et ku joba esäga om kokko kõnõld, sõs lasku ma aga kävvü. Panni uma kodina nukka maaha ja lätsi tüüle. A millegiperäst jäi süä vaivama ja kõik tundu nii kahtlanõ.

Õdagu jõudsõ tüüst kodo. Imehtüses oll’ nuurmehe kõrval platsi sisse võtnu üts tävveste võõras vanõmb miis kah. Võpadi ja süä naas’ hüplemä.
Kogõli, et kon sõs uno Benno om. Võõra juhadi kõrvalkortinahe. Herr naardsõ viil, et poig olõs saanuki naasõ majja, olnu-s vajja kavvõst otsi. Nuurmiis, kiä oll’ kah mu-iäline, kahits’, et ma är lää. Mul silmä häpü täüs, vabandi ja vinsi kompsu kõrvalkortinahe.

Sääl naarti nigu kõtu kõvõra, et sääne essütüs juhtu. Uno tunnist’ uma via üles: tä oll’ kirju pääle, midä meile saatsõ, tagasiaadrõssis kirotanu kogõmalda Kreutzwaldi 19-1, a pidi olõma 19-2. Tuugiperäst olli mi kirä kõik kätte joudnu, õnnõ miä näile kahtlanõ tundu, läbi naabri postkasti.

Muidogi klapsõ kõik tuuperäst kah, et unopoig Hindrik, võõras nuurmiis ja ma ollimi kõik 19aastadsõ.

Liira Singa

Koha Lenna tsehkendüs