Vihmalatsõ ikva
Ma kuuli raadiost, et Eestimaal om kikkaseeneuputus kah viil. Pääle tuu, et taivast vala egä päiv pangõ viisi vett.
Võromaa om külh korõmbal, a siingi tükis mõni kotus vii ala jäämä. Ku vihma ülearvo pall’o satas, sõs naka-i mõtsah seene kah inämb kasuma. Nuuki, mis kasusõ, omma är vettünü.
Niisamatõ läävä vihma peräst kapsta ja muu aiakraam nuhhelpäähä. Ja massina päse-i nurmi pääle villä võtma.
Vanarahvas ütel’ iks õigõhe, et põvvalatsõ naardva, a vihmalatsõ ikva. Kuiv aig toovat poolõ nälgä, a vesine aig terve nälä.
Tuust om hää, et olõ-i vahtsõaastakuu, muido olõssi lumõhangõ katussõveereni.
