Olli ütspäiv minemän tutva tutva sõbralõ suurdõ majja köögikappi saina pandma, ku vüürüsen olõs üte naistõrahva pia pikäle joosnu. Tä sõit tuu sinidse elektriautoga, vii vannulõ inemiisile süvvä ja apteegist rohto.

Tuu naistõrahvas kõnõl’, et tull’ õkva üte pümme mehe puult, vei tällegi kraami, ja soovit’, et minku ma tuu mehe puult läbi: miis uut, et kiäki timäga kõnõlnu.

Ma sis lätsigi. Timä köögilaud oll’ saia ja salatit täüs. Istõmi sängüveere pääle ja aimi juttu. Mehel om kats tütärd, a nimä käävä külän kõrra aastan. Tulõva nigu tuld tuuma, selet’ miis. Ja sis naas’ tä kõnõlõma luku tuust, kuis tälle miildü latsõn kuldnokkõ kaia. «Kõgõ inne tull’ esätsirk, käve pesäkasti üle ja mugu laulsõ ja soput’ siibu ossa pääl. Imätsirk tull’ kah, kai maja üle ja läts’ munõlõ ja poigõ haudma. Esätsirk mugu kor’as’ tälle vaklu ja laulsõ uibuossa pääl. Vahel tull’ harak kah kaema, et saas mõnõl pojal kaalast kinni, no kos sis esä naas’ tedä är ajama. Esi hulga väikumb, a är ai rüüvli!» tulõt’ pümme miis miilde aigõ, ku täl viil silmänägemine kõrran oll’.

Kõnõlimi tükk aigu elost ja ilmast. Naksi joba är minemä ja küsse, mis tä viil poodist taht. «Kae, toda, midä ma tahas, ei olõ ütengi poodin. Tuu om piimä-klimbisupp, midä ma ei olõ pääle naasõ surma joba aastit söönü.»

Vähä ao peräst oll’gi supp valmis ja lörpsemi mõlõmba sängüveere pääl toda. Mehel läts’ jutt viil hallõmbas: «Ei teretä ja ei aja kiäki mukka juttu, ei tulõ kellelgi sõnna suust ja piiru persest. Saisa egä hummuku ussõ pääl, üts suur pini tõmbas uma likõ keelega üle mu käe.»

Ku är naksi minemä, kai viil kõrra tagasi. Suurõ pisara joosi tä elolda silmist, nigu ma olõs midägi hääd tennü.

Vüürüsen mõtli, et ma ei lää üttegi kappi saina pandma. Terve ja tukõv miis, silmä pään, las pand esi.

Reinerti Elmo