Taa jutt om nal’ast kavvõn ja kirotõt tortstujon. Tuu pääle, et ma uma auga välläteenidü tüüga penskar olõ ja tõisi kulul häbemädä häste elä. Parhilla om tüü jo rassõmb ku vanal aol ja palk armõdu väiku, saa ei varbit egä kuu lämmämaa ilmamerre tsusada. Et ma ulli juttu aja ei, kõnõlõ, miä ma uma silmäga umast puhtasmõstust aknõst näie.
Minevä suvi naati maa ala vahtsõt kaablit montiirmä. Planiirmine käve korgõmba katõgooria värgin. Kõkõpäält viirdüvä peräle kolm as’apulka, egälütel uhkõ massin pee all. Patsiirsevä nä edesi-tagasi, plõksuhtiva kaapõtelosid, kupahtiva minemä.
Järgmäne as’apulk kõndsõ maa viil kõrd umaette läbi. Tuupääle ilmu harkjalaga mõõtja, kõnõli vahtsõst teloga. Nüüd kupaht’ peräle miis, kiä tekk’ kipõn käsitüüd kah: sirtsaht’ valgõ värmiga paari kotussõlõ nigu pini. Tuust jäie vast vähäs, vahtsõnõ limussiiniga tegeläne sirtsuht’ valgõt värmi kipõn tõisipite, kuntsilidsembält. Olõ-es viil küläht, jälki kolm ammõtnikku, egäüts õks uma Hummõriga, marssõva rian ku kindrali vahtsõst tii läbi, iks telodõga vehken. Üte tiinuka pääl tetti pikemb konvõrents. Kae õkva ku äksenit.
Järgmädsel pääväl ilmu siski peris kopamiis massinaga. Ma arvsi, et lätt kõvas andmisõs, a tutkit, kopaga tetti paar kaabahust, jälki valgõkrae platsin, vahtsõva väikut mulku ku Kaali kraatrit, pildistivä ni kattõva.
Lõpus sis läts’ tüüs. A olõki es pikkä pito, ku kopp korgõlõ nõstõt, massin vakka. Kutsuti ülembkogo kottalõ. Oll’gi määnegi tähtsä kaabli purus tõmmat, kutu. Arvada või, et Hiina digi es lövvä läbi Võro rassõ ruusa tuud kaablit kätte. Vahtsõ, miä tuu konsiilium vahtsõ, tuust kaabli es paranõ.
Mitu päivä kest tävveline havvavaikus. Sis alost’ hummogumaa tarko vuurminõ otsast pääle. Ku pall’o näid käve, määndside massinidõga nä õhku «klaarsõva», es olõ mul inämb aigu lukõ. Kodopernaasõ tüüpäiv tükis olõma pikemb ku kats tunni, päälegi teloga supiliint ei keedä.
Lõpus iks saie mulk õigõ nuka ala kaivõt, ni peräle tulliva kõrraligu tüümehe. Kaabli veeti maa ala niuhti, kõik mulgu aeti kinni. Päält silehtedi maa nii võimsa massinaga, miä värisi hullõmbahe ku kavvõ maa tank, kinnipidäjä miis niisama. Mul naas’ täst hallõgi. Olle iks vaks vaihõl, kuimuudu tüüt’ peris tüümiis, kuimuudu valgõ maniskiga õhupuhastaja.
Egäüts või nimmada nigu ristsõnan, kon kottan oll’ kokkohoitminõ, kon korgõ palganummõr. Ja kiä kulutõt bendsu kinni mass.
Korgõlt Tuumpäält kuulutõdas aokiränduse kaudu kõvva, ku maainemine uma poodin käümisega ilmaõhku tsurk. Mõnõ kotsõ päält õiguski, vet Munamäe künkapäälse ülembä olõ õi Tal’na ummist ummi Hummõridõ höörütämiisiga targõmba. Uma naha pästmises tulõ iks süü penskaridõ kaala aia, et väega sakõhe rohopuuti tablette perrä reise tegevä ni õhku tsurkva.
Väljandu Ellen
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
