Aimi ildaaigu üte väiku seltskunnaga juttu. Iks ilmast, minkast muust. Üts jutuosalinõ tull’ vällä põnõvidõ trüüstmissõnnoga: olõ-i hätä, pia om jaanipäiv käen ja sis nakkas päiv jäl lühembäs minemä. Tuu jutt om esihindäst jumala õigõ: jaanipääväst kuu tagasi ja edesi om aastan sääne aig, kon päävä omma kõgõ pikembä.

Nii olõmigi timahava väega uutmalda jõudnu aigu, ku kõik nädälivaihtusõ omma määndsitki suvitsit sündmüisi täüs. Joba seo puulpäävä om Kubijal Võro maakunna tandsupido «Polkat põlvilõ, valssi varbilõ». Päiv ildampa, pühäpäävä om Indsikurmun Põlva maakunna laulu- ja tandsupido «Ajast aega», midä reklaamitas ku kolmõ põlvkunna pito.

Räpinä vallan om seo puulpäävä kodokohvikidõ päiv, Urvastõn peetäs urbanipäävä laata. Tulõva nädälivaihtus peetäs Põlvan neli päivä pikkä «üüpäivä» ja suuri rahvaüritüisi om iin viil hulga.

Om aig talvõunõst periselt üles heränedä ja otsusta, et no om sis tuu peris suvi käen. Jah, tõõsõ jalaga olõmi õks viil talvõn. Hariligult ma lehekuu tõõsõn poolõn inämb egä paari päävä takast ahjo olõ-i kütnü, a seo aasta olõ. Timahava lihtsäle om niimuudu.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja