Pätile päti palk

 
Seo lugu juhtu 1980. aasta laulupido aigu. Sääl oll’ Võrosuu kuul kah ossa võtman ummi lauljidõ ja tantsjidõga ja pillimehe olli kah pundin.

Oll’ viimäne õdak ja Balti jaaman säädse erirong tagasi sõitma. Hummogus pidi Võro liinan olõma. Inne tull’ läbi sõita kõik Lõuna-Eesti kotusõ. Osa latsi olli inne vagunin ja osa tull’ mano.

Üts viimätsit tulõjit oll’ kasina kundiga tütärlats. Tä jäi ussõ mano saisma – es taha tsurmi. Ei tiiä kost, a vagunilõ oll’ tulnu üts poiss, kes õkva naas’ tuud tütärlast krabama. Tütrik oll’ väega hiitünü ja es tiiä, midä tetä. Täl oll’ peon valla tegemädä limonaat ja tuu pudõliga virot’ tä sis ründäjäle. Tull’ suur kollin, poiss röögät’ ja kai, kuis vagunist vällä saa.

Et tütrik oll’ küländ pelgäjä, mõtli tõõsõ, et kiusasõ ja tsuskva veidükese. Nä ütli: «Ai-ai, mis sa teit! Nüüd või miilits tulla su perrä küsümä, kuis sa leit tõsõlõ pudõliga.» Verd maan kül es olõ, a tütärlats nakas’ki tuu jutu pääle pelgämä ja oll’ hummoguni üleväl.

Ku rong Võrolõ jõudsõ, olli tütärlatsõl esä-imä vastan. Tütrik kõnõl’ esäle, mis juhtu, ja küsse, kas tä tekk’ kõik õigõlõ. Esä kostsõ vasta: «Teit õigõlõ jah – pätile päti palk!»