Minevä aasta kuum suvi tõie mi mail vällä egasugutsit väha nättüid satikit. Üts näist om muskussikk (Aromia moschata).
Muskussikk om illos suur pikki tunnaldõga (nigu iks sikulisõ) ja rohilidsõ metalliläükega mardik. Seo satikaga läts’ nii, et timä löüdse minno üles. Lihtsäle linnas’ käe pääle. Ma parasjago tei võistlusõl pilte ja olli punktilugõja kohtumiis, mõttõ hoobis muial. Raputi tä käe päält maaha ja asti mant. A satik es jätä rahulõ, nigu olõs ütelnü, et kae no iks minno. No hää külh, kaie ja tei täst mõnõ pildi. Linnas’ki tuupääle är umma tiid.
Perän pilte perrä sai tiidä, kes tä olle. Vanno paiupuiõ kah’otegijä, viimätsel aol kõrrast veidemb lövvet muskussikk. Arvatas, et kliima muutus om tan süüdü. Sai viil tiidä, et tedä näpo vahelõ võtta vai muido haigõt tetä ei massa. Kes nii tege, või saia mitmõs pääväs halva haisu külge. Kas tuu hais periselt kah nii hirmsa om, jäi mul perrä pruuvmada
Orassoni Elmet
Muskussikk. Orassoni Elmeti pilt
