Nuu sõna, midä mi tarvitami, mõosõ inemiisile mi ümbre väega tugõvalõ. Häie sõnno välläütlemine om kül lihtsä, a siski mõova viis, kuis jaka rõõmu, luvva läbikäümiisi ja hääd olõmist. Huulmada sõnno lihtsüsest võiva nä mõoda pikkä aigu ja tuu mõo või olla suurõmb ku kallil kingitüsel. Lihtsä meelütüs, julgustaminõ vai ka peris harilik «Aituma!» või kinkagi päävä hellembäs muuta.
Naisi vaihõl om tihtipääle võitlus vai ärtegemine. A saman võinu kaia tõisi naisi ku sõsarit ja ku tõtõstõ näet, et kiäki om hindä vällänägemise nimel vaiva nännü, ütle tälle tuud, ja tä nägo lüü helkämä. Tuul aol, ku mul om aian kõrraga hulga lille häitsemä lännü, korja iks näid võõrilõ inemiisile kinkmises, et näide päivä kinämbäs muuta. Ma looda, et seo, midä tii tõisilõ, tulõ hindäle kah tagasi.
Ku ma Võrolõ elämä tulli, es tunnõ ma edimält kedägi. Elli paigan, kon olli õnnõ mõnõ pensionäri, ja latsõga koton ollõn naksi tundma nii kõvva läbikäümise nälgä, et ku trehvsi uulidsa pääl mõnõ vana inemisega kokko, alosti esi juttu ütskõik minkast. Ja neo vanainemise olli kah väega tenoligu, et sai umma nälgä kistuta.
Ku kität kinkagi tüüd vai tunnustat timä vaiva, või tuu härgütä tedä püüdmä viil suurõmba tävvelikkusõ poolõ. Hää sõna võiva mängi tähtsät ossa tuu man, et läbisaaminõ saa kimmämbäs. Helläste üteldü sõna või pinguisi maaha võtta ja tetä vallalõ ussi süvembide jutuajamiisi alostamisõs.
Hää sõna pidänü tulõma süämest. Mitte peris ausa meelütämine ja tühä komplimendi võiva mõoda vastapite ja viiä usaldusõ ärkaomisõni. Ehtsüs om tuu, miä pand mi sõnno tenotundõga vasta võtma.
Seon ilman, kon om hulga hõelust, või minnä niimuudu, et ku jäämi hindäle kimmäs ja tarvitami meelelist kõnnõpruuki, and tuu tõisilõ kah hääd näüdüst. Ku tiiät umma sõnatarvitust ja valit kinä kõnõlõmisviie, lätt tuu kimmäle umahindä läbikäümise tsõõrist kavvõmbalõ.
Kinnä hämärät hengiaigu ja hüvvä katsõtamist hää sõnaga jutuajamiisi luumisõl uulidsa pääl, bussin, poodi
Lumiste Kati
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit,
kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
