Küläseldsi pruuvva huult kanda, et mõistusõperäne elo ja läbikäümine
külän alalõ jäässi. Tuu ei olõ täämbä kerge, a piät luutma,
et kunagi tulõ ütenkuun tegemise tahtminõ tagasi.
Üle katõkümne aasta tagasi üteldi mullõ, et mul ollõv pall’o tarko mõttit ja põnõvit tähelepanõkit ja ma võissi naada pääväkirotust (blogi) pidämä. Saman oll’ ütlejäl kahtlus, et vahtsõmba ao inemise ei viisi inämp tarko mõttit lukõ. Tiiä es ma tuukõrd, mis tuu blogi om ja ega ma timmä pidämä kah es nakka. A tuuga olli ma peri, et ega noid mõttit kiäki ei loe, ja ega ma noid esi targas kah es arva. Tuu ütelüse pääle märken paistus mullõ hoobis, et vähä tuust, et ei viisitä lukõ, nüüt ei viisitä kullõlda kah. Inemine lätt nigu krampi, ku midägi süvämbät nakkat kõnõlõma ja tahat teedä, midä seldsiline uma süäme perrä üte vai tõsõ as’a kotsilõ arvas.
Esieränis olõ ma tuud tähele pandnu latsi ja nuuri man. Noorõmba põlvkunnaga ma inämp ütist lainõpikkust ei lövvä. Nakkat midägi (uma aro perrä) as’alikku kõnõlõma, nõstõtas kõrra nutigu päält silmä üles, kaias tühä pilguga otsa ja hääl juhul peetäs su juttu mõtõtus. A sakõst om vastusõs innegi olakehitüs. Jääs sääne tunnõ, nigu olõs võõran keelen kõnõlnu. Ma tiiä, et nimä vahtva ja kullõsõ sisuluujit ja tsihimudijit. Ju sis olõ-i mino jutul ei sissu egä tsihti. Ma võissi ju uuri, midä ja kuimuudu nuu luuja-mudija kõnõlõsõ. Äkki opisi esi kah mõnõ nipi, kuis noorilõ ligi saia, a näet, ei olõ vaivas võtnu. Istu uma dinosaurusõaigsõ arvusaamisõ otsan ja mõtlõ, et tõsõ piät sinost arvo saama, mitte sina näist.
Küläseldsi pruuvva tuu iist huult kanda, et mõistusõperäne elo ja läbikäümine külän iks alalõ jäässi. Millegi kuuntegemine on hüä viis kogokund kokko tuvva. A kuimuudu sa näid kokko tuut, ku ei mõista häste jutu päälegi saia? Parõmbahe paistusõ as’a olõma sääl, kon suurõmp osa inemiisi eläs umin tarõkõisin. Sääl paistus tuu kokkohoitmisõ tunnõ kimmämp. Kolhoosikeskuisi kortinamaja omma üle võtnu liinainemiisi vaimo – tuu, mis jääse välläpoolõ kortinaust, mullõ ei putu. Om juhtunu, et ku näe külä vaihõl tõist inemist vasta tulõman, sis tä pand sammulõ vunki mano, et inne majaussõst sisse saia, ku timäni jõvva.
Käpätäüs herksämbit tegeläisi võtt vaihõl ette asjo, mis piäs rahva kasvai uudishimost kokko tuuma. Peril mängse sääne sündmüs hinnäst esi kätte, ku vana kolhoosikeskusõ saali saina pääle maalit pilt ähvärd’ paar aastat peräst inneskidses tegemist säält tükü kaupa maaha tulla. Kunstnik Kasõmaa Andrusõ tett monumentaalmaal «Mahtra sõda» om Peri kogokunda pildi pääl hoitnu viis aastat. Huviliidsi naas’ Perile vuurma egäst ilmanukast. Tast om läbi käünü sadadõ kaupa tudõngiid, oppajit ja egäsugust masti luujit-inemiisi. Kõgõ kavvõmb tull’ kohalõ Hiinast. Tegemist oll’ Hiinan elävä ja tüütävä eestläsest ehitüskunstnikuga.
8. märdikuul säeti Peri küläkeskusõ saalin üles 38 Kasõmaa sainamaali fragmenti ja peeti monumentaaldekoratiivsõ kunsti seminär. Maal võeti maaha tuuperäst, et tä oll’ pudõnõmisohon. Maal om Perile kokko toonu hoobis tõistsugudsõ kogokunna. Õkva Margiti pilt
A kost inemiisi es tulõ, oll’ uma kogokund. Üttepite nigu pahandas sääne leügüs, a tõistpite pand küsümä: ku täl iks as’a vasta sukugi huvvi ei olõ, mille ta piässi tulõma? Pilt pildis, a huvi paistus ollõv ütitselt kokko kuionu. Mõtlimi, et ku muud huvvi ei olõ, sis latsõ vast pruukva võimalust tetä küläliidsile võioleibo ja kütsä vahvlit, et veidükese rahha tiini, a es midägi.
Ildaaigu loi ütest psükoloogiaraamatust, et midä parõmbas inemise elo lätt, midä rohkõmb mugavuisi mano tulõ, midä veidemb tulõ alosvajahuisi (tarõlämmi, kõtutäüs, sälärõiva jms) peräst vaiva nätä, midä inämb om aoviidüst, toda veidemb rahul oldas. Midägi ei huvida, midägi ei taheta tetä, vaivanägemist pelätäs. Ameerikan näütüses tarvitõtavat kõgõ inämp hoimaruuhi sääl kandin, kon inemise omma väega rikka. Sääl ollõv kõgõ inämp hindähukkamiisi kah. Ja inemiisil ei ollõv umavahelist läbikäümist. Egäüts tsuklõs uman mullin, privaatsus om nigu pühä lehm.
Vanõmba inemise iks õhkasõ tuu vana kolhoosiao perrä, et vat kos sis eleti. Käüti naabriga läbi, lobrotõdi maja takan pengi pääl poolõ üüni juttu, olli suurõ pido, kantsõldõdi ülehulga latsi ja ku vaia, sis mõistõti tülütä ja leppü kah. No tülütä mõistõtas nüüt kah, a leppü ja kõkkõ muud hääd tetä ei mõistõta vai ei taheta.
Üteldäs, et kõik, miä om, saa müüdä ja kõik, miä oll’, tulõ tagasi. Sis või luuta, et läbikäümise ja ütentegemise himo ütskõrd jälki tagasi tulõ. A prõlla tulõ käpätäüs herksämbit vaihõpääl kokko ja küsüs, kuis ja kas ülepää edesi minnä ja kelle jaos. Lakja läämi iks hää mõttõga, et sõpruskund või kah kogokund olla. Teemi tuud, midä esi tähtsäs piämi ja mis kostki kavvõmbast tulõjilõ miildüs.
Õkva Margit,
raamadukogohoitja
a küläelo vidäjä
