Märdikuu om pümme aig, ku kõnõldas inämb miihi tervüsest, vaimsõst tervüsest, peetäs meelen noid, kiä mi hulgast är omma lännü. Tuu om õigõ, et kõnõldas, a tõsõst külest või egä päiv kõnõld jutt viiä sinnä, et inemine nakkas hindäle egäsugumaidsi häti ette kujotama. Ma tundsõ ütspäiv, et olõ väsünü, ja mõtli, et võinu mõtsa kõndma minnä. A pia naas’ välän pümmes minemä ja vahtsõnõ mõtõ sohvast ja telekast paistu hämärän mõtsan ümbreroitmisõst iks hulga etemb. Es jõvva uma laiskusõmõttõ vasta võidõlda ja mõtsan jäigi tuu päiv käümäldä.

Kõivupuu Marju ütel’ raadion märdipääväst ja halloween’ist kõnõldõn, et ei olõ mõtõt raisada umma energiät minkagi vasta võitlõmisõ pääle. Tuu asõmõl tulnu panda uma kassin energiä minkagi puult olõmistõ, tetä rohkõmb toda, midä mõistat ja õigõs piät. Jäi tollõ Marju mõttõga väega nõuhtõ ja ku naabrimiis järgmäne hummok käümisetsõõri pääle kutsõ, vastassi kipõstõ, et läämi. Parõmb õks kasvai mõtsatii pääl kõndi, ku niisama lösütä ja kurta, et jõud om otsan.

A mõtõ inne suurõ lumõ tulõkit vai aastalõppu viil üts tsiir peris mõtsa all tetä jäi pää sisse. Tulõ uma kassin energiä ütspäiv iks kokko võtta ja tuu käük är tetä. Et süä tsälkä saanu.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja