Kipõ välläkutsminõ
Seo lugu kõnõlõs kuulsast aokiränikust Urbaniku Leidast. Ku Antslan Võro lehe toimõndus kinni panti, pidi aokiränigu Võrolõ tüüle tulõma. Egäüts pidi esi hindäle elämise löüdmä, säändse, kon telefon seen, et toimõndusõst saanu aokiränikku kipõstõ tüüle kutsu.
Leida löüdse kortõri Roosisaarõl. Suvitsõl hummogul nõssi tä varra üles ja läts’ maja ümbre uudistama. Ku tä tarrõ tagasi tull’, kõlisi telefon. Tull’ vällä, et tedä oodõtas toimõndustõ, nii kipõstõ, ku tä saa.
Leida juussõgi toimõndustõ. Tekk’ sääl pleiätsit teräväs ja pand’ tähele, et täl om sälän kerge suvõpalit ja tollõ all õnnõ aluskleit. Tulõk oll’ nii kipõ, et tä es jõvva rõivitki sälgä säädi.
Võrolõ oll’ üles astma tulnu Kasahhi ansambli ja Leida oll’ kipõstõ vällä kutsutu, et tä tuust lehele luu tennü. Et oll’ kuum päiv, olli kõik tõsõ kullõja suvitsidõ kleitega. A Leida pidi terve pikä üritüse mäntliga olõma. Tä sai kõvastõ higistä ja ku küsti, kas täl kuum ei olõ, kostsõ tä vasta, et olõ-i hätä.
Nii om, aokiränik piät kõgõs valmis olõma.
Tossu Tilda
