Külmä üü veevä mõttõ kütmise pääle. Ma ei olõ umma elotustõ viil määndsitki lämmäpumpõ sisse säädnü, tuuperäst tulõ iks nika, ku viil jõudu ja tervüst om, pruuvi ahokütmist jakada. Tuu paistus kõgõ loomulikumb viis tarrõ lämmind saia ja avitas ihho ja vaimu kah truksa hoita.
Ahokütmise man piät mõistma ette mõtõlda. Ku lupa kõvva külmä, sis om mõistlik inne ahi är küttä, selle et peris suurõ külmäga tõmbas ahi tarõ väläkülmä täüs. Niisamatõ tulõ ette märgota, et kuiva ahopuu olnu tulõvas ja ka ületulõvas aastagas valmis. Puiõ lahkminõ ja riitasäädmine jälki avitasõ ihho triini. Kütetühe ahjo saa söögi podisõma panda. Lämmä aho vastan saa kässi, jalgu ja rõivit lämmista. Ja nii edesi, ja nii edesi.
Kas saa viil olla midägi mõistlikumpa ja mitmõ küle päält tarvilist lämmä saamisõ viisi ku talvinõ ahokütmine?
