Mi vanõmp tütär elli Järvamaal, oll’ as’apulk kuulsan majandin. Üts aasta inne jõulõ kõlist’ kodo, et tulõ ja tuu meile jõulukraami. Oll’ tuisunõ tuumapäiv ja meediän soovitõdi mitte sõitma minnä, a koton istu. Tütär soovitusõst es hooli, naas’ Võhma kandist tulõma, täl oll’ tii pääl paar käüki tetä. Üte tiiotsa pääl nägi tä läbi tuiso, et ku ingli lindas tiiperve pääl ütsik mutikõnõ.

Ku tä jõudsõ Võhma risti pääle tagasi, et Põltsamaa poolõ sõita, nägi mitu kilumeetrit edesi iks tuudsamma hilbõlõjat vanamammit, käekott sammutakti löömän. Tuisk ja hämmär ja…

Tütär võtsõ huu maaha ja lassõ auto naasõni. Küsse, kohe minek. Väega illos vanainemine kostsõ, et kodo, Põltsamaalõ. Tütär kutsõ tä auto pääle, pandsõ lämmistüse viimädse pääle ja naas’ uurma, et kuis ja mis. Et tä oll’ jo sääl Võhman? Jah, kostsõ vanamammi, üts auto tõi siiä tiiotsa är, esi käändse muialõ ja soovit’ vehki autit. Kiäki muidogi tedä es näe. Mu tütär sai arvo, et miil om täl terräv, et olõ õi haigõ naanõ.

Mis sõs vällä tull’? Naanõ läts’ Tal’nahe umalõ tütrele küllä ja tuu oll’ imä iist var’anu, et oll’ vahepääl tüüldä jäänü. Imä oll’ meelest är, pandsõ salahuisi tütre riioli pääle uma rahakõsõ ja naas’ kodo poolõ tulõma, kotin täpne bussiraha Põltsamaani. A suurõ murrõga istsõ võlssi ja tuu tõnõ buss läts’ Villändihe. Sõs bussijuht tä sääl Võhman maaha pandsõ ja kätt nõsta soovit’.

Tull’ vällä, et tä om üle 80 vana ja läsk ammuki, eläs uman majan. Mu tütär vei tä treppi, vedi puid tarrõ, tegi uma pagasniku valla ja vei meile tuvva plaanitu lihakraami mammilõ küüki. Avit’ tulõ pliidi ala tetä, ai juttu ja selet’ tälle lustiliidsi juttõ. Sis viil kallist’ ja tull’ mi poolõ. Tütär tahtsõ tälle ildampa kah küllä minnä, a peläs’, et viimäte nakkas naanõ tälle masma.

Egä kõrd, ku tuiskas, tulõ taa lugu miilde. Egäüts võinu hädälist tähele panda.