Aasta oll’ sõs 1978. Ma olli jõuluaol kõgõpäält uutmah jõulumiist ja sõs õkva-õkva oll’ mu viies sünnüpäiv. Tõnõ suur uutminõ. Perän olõ mõtõlnu, et seo 1978.–1979. aasta talv oll’ üts hirmsa talv. Oll’ niipall’o külm, et vällä ma piaaigu es saaki. Tsirgu kuuliva lindamisõ pääl är ja eläjälatsõ olliva rohkõmp tarõh ku laudah. Ütel hummogul tull’ vanaesä tarrõ ja ütel’, et väläh om 43 kraati külmä. Jaanipääväs oll’ selge, et neläkümne ütsäst uibust oll’ perrä jäänü inne kolm…
Nüüd tuust jõuluõdagust. Ma olli hirmsahe murrõh, kas jõuluvana iks tulõ. Noh, et niipall’o külm om ja tii mõtsatallo pikk. Vanaimä ja imä iks trüüstevä minno, et kül tuu vana tulõ, selle et tä tulõ jo viil külmempält maalt ja seo olõ õi tuuga kõrvuisi kaiõh viil midägi. Väläh oll’ jo pümme, ku näi Leevi puult mõtsa vaihõlt massina latõrnit paistmah ja mu herevüs inne kasvi. Andsak oll’ tuu, et massin hoovi pääle es sõidaki. Jäi 100 miitre pääle piimäpuki mano saisma. Sõs oll’ tükk aigu vaikust, kobistamist, kolistamist ja mõminat. Jõuluvana astsõ tarrõ!
Mul jäi kõrraga silm saapidõ pääle… Nuu olliva esä uma. Tä oll’ õnnõ minevä nädäli noid näüdänü. Moskvast tuudu, DDRih tettü. Jõuluvanast hõhas’ esä lõhna. Viinahais oll’ kah tävveste esä uma. Ma naksi vingma, et seo olõ õi joht jõuluvana, seo om esä. Vanaimä ütel’ väega kimmält: «Loe luulõtus ette ja sõs saat uma kingi kätte!» Nii ma tei. Mul oll’ viil kistumalda pikk Felix Kotta luulõtus tävveste kõrdapite pääh, ja sai uma kingi kätte.
Jõuluvana läts’ taadõtarrõ ja ma kuuli, kuis imä õiõnd’, et tä ei saa kah hõngulda tultus.
Noo, mis sis edesi sai? Uss läts’ huuga valla, jõuluvana-esä pandsõ ussõst vällä, hapõn tilbõnd’ kõrva takast valla, verevä kuvvõhõlma lätsi kattõ lehte. Määne tuu huug oll’! Naasõ panniva joosuga ütte, et kohe nüüd ja mis nüüd. Kuna massin saisõ piimäpuki man, sõs mõtliva vanaimä ja imä, et vast taht nüüd pur’oh pääga rooli taadõ istu, ja tuud mi pereh es sallita.
A tuud es juhtugi! Jõuluvana ronisi hoobis piimäpuki otsa, säädse hinnäst mugavalõ istma. Imä ja vanaimä kaiõva esiotsa ütstõsõlõ nõvvulda otsa ja naksiva sõs meelütämä, et Ruudi tulku no puki otsast alla, külm om. Külm naksõgi ligi tükmä. Uma katskümmend viis kraati oll’ är. Minkast rohkõmp naasõ palliva, toda kimmämpält miis istsõ.
Vanaimäl sai tuust näütemängust kõrini. Timä oll’ iks elo joosul pidänü kipõlt ellopäästjit otsussit vasta võtma. Tä kärät’ mu imäle: «Ikku-i! Mine tuu üts üsätäüs kuivi puid! Tõrvast võta kah kõrralidsõlt ja tiku ligi! Ma panõ pukilõ tulõ ala, saa ullist valla ja vahtsõ puki kah!» Imä pandsõ joosuga kuuri poolõ. Tilpnõva habõnaga jõuluvana-esä kai puki otsast päält. Tä tiidse uma ämmä kuraasi ja et tuu ei tähendä hääd. Imä jõudsõ puiõga tagasi, vanaimä näost oll’ selgehe nätä, et maaha tä seo puki palotas.
Jõuluvana tõmmas’ kuvvõhõlma kokko, kobisi puki otsast alla ja pandsõ joosuga tarõ poolõ. DDRi saapa välge õnnõ. Edesi oll’ kuiki väega vaganõ jõuluõtak.
Reimanni Hildegardi tsehkendü
