Trüküvalgust om nännü Kübärä Kristi romaan «Perämäne luidsas». Raamat ilmu minevä aasta lõpun eesti keelen kah ja tuu käsikiri sai Eesti kiränige liidu mineväaastadsõl romaanivõistlusõl Jaan Tõnissoni Postimehe fondi avvohinna. Autor kirot’ romaani vaeldumisi eesti ja võro keelen ja otsust’ sis, et lugu piät mõlõmban keelen ilmavalgust nägemä.

Ligembält kõnõlõs umast romaanist autor Kübärä Kristi niimuudu: «Seo raamat kõnõlõs egästütest meist. Õt inemises olõmisõ man om pall’o kihte. Kuimuudu mi ilmangi periselt lõpuni õi tiiä, miä meid kõigi mi valimiisi man mõotas. Kuis egälütel omma uma põhjusõ, tiiät sõs tuud vai mäng tuu põhjus su hindä ku pupõga. Mi kõik tulõmi umast latsõpõlvõst, umast lähkümbäst vai kavvõmbast minevästaost. Raamat kõnõlõs tuust, õt inemise omma hää. Ni targa. Ni kuis mi ka sõs, ku esi tuud tunnista-i, tahami hindä ligi tõist hingelist. Läbikäümist ja api. Kõnõlõs uskmisõst, hindä kullõmisõst.

Om üteld, õt «Perämäne luidsas» om ku henge arstmisõ raamat. Olõ õi tuu mõttõga kirotõt, a om kimmähe tii pääl olõmisõ lugu ja egä liikmine om arstirohos. Päätegeläne võtt päähä päältnätä vast esiki latsigu plaani, tiidmäldä, miä tedä sund. A tuust ütest mõttõst kujonõs mitmide kihtega lugu. Om psükoloogilinõ hindä sisse kaeminõ, minevästaost vällä tulõja peris salahus, naasõ ja mehe lugu uma kõgõga, mitmõ sugupõlvõ umaette luu ni pall’o hariligu päävä uma ette tiidmäldä asjoga. Ni iks jääs küsümüs, miä tuu om, miä inemisega mäng. Kas taan luun om tuus üts väiku luidsas?

Edeotsa kiroti ma seod luku eesti keelen, a sõs jäi asi sinnäpaika. Takastperrä saa arvo, õt mu pään tekkü tülü. Nii ku kiäki raamatun suu vallalõ tekk’, kõnõl’ tä õnnõ võro keelen. Pruuvsõ juttu ütte vai tõist muudu säädi, a tuust es olõ kuigi kassu. Kavva sääntsele sundusõlõ iks vasta saat – kiroti edesi võro keelen. A õt mu võro kiil om opitu, võtsõ tuu rohkõmb aigu ja lätsi jälki eesti keele pääle, tiidmisega, õt kirota võrokeelist raamatut. Tähendäs, seo om sõs jah suurõmban jaon ümbre pantu.

Mille ma tahtsõ «Perämäst luidsast» kimmähe vällä anda, om tuu, õt ku ma seo kirotamist alosti, küsse taa nuka kiränigu Koorti Erkki käest kah nõvvo, kas iks piässi ülepää kirotama. Kas mõista ja miä tuust kõgõst tolku om. Tä vastas’, õt mi kiil om nii väiku ni esieräline, õt egä vahtsõnõ kirotaja vai raamat om ilmadu tarvilinõ. Tuu mõtõ sõs es lasõki must inämb vallalõ.»

UL