Mi külän omma ligitsikku maja. Meil olle külän latsõlats Jannu, naabrimajan Andu. Poisi olli umbõs viieaastadsõ. Ütspäiv tulle naabri Andu meile Jannuga mängmä. Algusõn olli tarõn, perän tahtsõva vällä lumõga mängmä minnä. Möllässivä lumõn tükk aigu, ma iks aknõst kaiõ, et midägi ei juhtusi.

Tükü ao peräst es näe ma poissõ inämb koskil. Lätsi vällä, naksi hõikma ja otsma. Koskilt es tulõ helükeist vasta. Hirm tull’ naha vahelõ: kuis ma lää naabrilõ ütlemä, et latsõ omma kaonu. Mõtli kõrras hoovi pääl, võtsõ süäme rindu ja otsusti naabri poolõ minnä, äkki lätsivä Andu vanaimä poolõ. 

Naksi tassakõistõ minemä. Tiiraakõnõ läts’ autokuuri kõrval olõvast miihi tüütarõst müüdä. Äkki kuuli säält vagast jutukõminat. Lätsi tüütarrõ sisse, poisi katõkõistõ leivä hindä kõrvuisi pistü, käe sälä taadõ nigu soldani ülelugõmisõ aigu rivin. Ma küsse: mis ti siin tiiti? Es lausu sõnnagi. 

Küsse vahtsõst: mis om? Mu latsõlats Jannu sis ikutsõlõ ütel’, et Andul kattõ mütsü mulk är, ei saa mütsü päähä panda. Ma es saa midägi arvu. Ütli, et näüdäke ja seletäge umõtagi. Poisi tõiva käe sälä takast vällä, üte käen oll’ saag ja kirvõs, tõsõ käen pikäs tõmmat sukkmüts. Muiduki es olõ sääl nii üteldä pähäpandmisõ mulku, oll’ õnnõ üts nigu otsõst kinni pikk sukk. Kai sõs, poissõl oll’ üte otsa poolõ joba sae ja kirvõga määnegi mulk sisse nüsitü.

Ku ma tuust kõgõst arvu sai ja näi, mis olle juhtunu, es jõvva naaru pitä. Joosi vällä nuka taadõ, naari hindä tühäs ja lätsi sõs tagasi poissõ asju kõrda ajama.