Ku ülepää om maa pääl olnu vaba hing, sis tuu oll’ mu lell. Oll’ 1950. aasta, ku mi külän naati kolhuusi luuma. Lellä perren kasvi kats suurõmbat poiskõist ja üts poolõaastanõ poig. Lelläl oll’ noorõpuulnõ väega illos ja häste söödet valgõ hopõn. Muidoki võeti tuu perre käest är ja viidi kolhoosi talli. Niisama võeti lehm kah kolhoosi nimekirja. Latsõ jäivä ilma piimäldä. Koton oll’ õhvakõnõ kah, a tuu es olõ viil piimäle tulnu. Muidoki olli viil tsiapõrsas, lamba ja kana.
Tollõaigsõ valitsusõ liikmõ käve kontrolman, pall’o sul varandust om. Viimäte olõt kulak ja vaia Tsiberihe saata. Majapidämisel võisõ olla 60 saandikku maad, üts lehm, üts vasik, üts tsiga ja kats lammast. Kanno kül üle lugõma es naata. Et lelläl oll’ lambit rohkõmb ku kats, sis ülelugõmisõ aos saiva nä mõtsa aetus.
Kulakus kül es tetä, a hää silmäga kah es kaia. Huunõ olli kõrralidsõ, selle et lell tekk’ puutüüd ja mõistsõ eski palkmajjo tetä. Lell oll’ tuust eläjide ärviimisest ja latsi piimäldä jätmisest süämepõh’ani pahanu ja lubasi, et timä ilmangi kolhuusi tüüle ei lää.
Mõtõl’, kuis är pästä. Läts’ sis jaoskunna tohtri mano ja kaivas’, et nakkas ullis minemä, et taht ullipaprit. Ei olõ tiidä, kuis tä tuu tohtri är kõnõl’, a Tarto hullumajja tedä saadõti. Olle sääl piä kuu aigu. Kül tetti teste ja uuriti, a ullipaprit tälle siski es anda.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
A külä pääl läts’ jutt lakja, et jo nii kavva hullumajan. Kodo saiõn tull’ muidoki brikatiir asja uurma. Küsse lellä käest, kuis tervüs om, kas tä saa pia tüüle tulla. Lell ütel’ tuupääle, et mis taa ull’ iks kolhoosin tetä mõist. Ja nii tuu asi jäigi. Inämb tüüle es aeta. Ega vanastõ noid arstipaprit nii väega es uurita.
Lell käve kül sõsaral ja viil mõnõl sugulasõl abin huunit ehitämän. Ega sis oll’ muidoki nurinat, et ummil tege tüüd ja kolhoosin ei saa tetä.
Lellänaanõ vidi kolhoosi aigu hobõsõga kuurt Leevilt Vilustõhe. Vaihõpääl, ku naasõl oll’ vapa päivä vaia vai midä muud tarvilist koton tetä, läts’ lell esi naasõ iist koorõvidämise tsõõri pääle. Ütskõrd juhtu sääne asi, et mõtsavele peivä tii pääl hobõsõ kinni ja võtiva koorõ är. Ega lell es nakka näide pääle ummõhtõgi kaibama. Ku küsti, kohe kuur jäi, ütel’ lell, et jäi sõitõn magama. Hopõn vast hiitü mõnda mõtseläjät, naas’ perotama ja sõitsõ kraavi. Anoma kõik pikäle ja kuur juussõ vällä. Ega tuud juttu häste es usuta, a õnnõs es nakka kiäki üle kah kaema toda kotust, kon kuur pidänü maan olõma.
Lelläl jakku mõistust egäst olokõrrast puhtalt vällä tulla, tä oll’ kavval ku repän. Nii jäigi tä kül brikatiiri silmin ullikõsõs, a tuu iist olle vaba hing, kes es orja võõrast võimu.
