Kas mi olõmi perämädse, kinkal om võro kiilt vaia?

Võro keele ja võrokõisi hindätiidmisega juhtus parlatsõl aol kats ütstõsõlõ vastakäüvät asja kõrraga. Ütelt puult omma võro kiil ja kultuur populaarsõmba ku kunagi inne: hindätiidmist köüdetäs hää meelega kodokotussõga; rõõmustõdas, ku nätäs võro kiilt liinapildin ja reklaamin; oltas ja «laigitas» Mol’ovihu grupin «Võro kiil»; oodõtas Umma Pito jne. Tõsõlt puult jääs võro keele mõistjit kõrrast veidembäs. Tuu olõ-i mu arvaminõ vai tunnõ, taad näütäse mitmõ uurmisõ – võro kiil om tiil tõsitsõhe ohon olõvidõ kiili hulka.

Ütskõik, kas võrokõnõ taht olla eriline hindä vai muu ilma jaos, õks võtt tä uma­perä näütämises appi võro keele, miä naidõsammu uurmiisi perrä om võrokõsõ hindätiidmise (identiteet) alus. Hindätiidmine olõ-i luksuskaup, taa om egäpäävätselt tarvilinõ asi, miä hoit inemisen kimmüst, kiä tä om, mille tä om ja kohes timä lätt. Võrokõnõ om ku tuulõlohe ja võro kiil om ku nüür, miä tedä üleilmastumisõ tuulõ käen uma maa külen kinni hoit.

Lohenööri jürämine

Tan tulõ nättäväle vasta­ossus (paradoks): meile miildüs olla eriline, a mi ei piä väärtüsligus tuud, mis meid muu ilmaga võrrõldõn erilidses tege. Võro keele edesiandminõ järgmäidsile põlvkundõlõ om katski jäämän. Süäme­rahuga jürä parlanõ täüs­kasunuidõ põlvkund ummi latsi lohenüüri, küsümädä, kas ka latsil ja näide latsil võissi taad tulõvigun vaia minnä. «Ma arva, et seo kiil, midä mõistva võrukõsõ kõnõlda, omgi kõgõ ilusamb asi võrukõsõs olõmisõ man,» ütles üten varatsõmban Uma Lehe numbrõn nuur inemine Raju Eliisabet. Kas tä om ainukõnõ, kiä taad kiilt hindä umas pidä? Ma ei usu.

Kõgõ hariligumba müüdi

Arotimi «Vunki mano!» luumis­talossil suurõmba kambaga võro keele hoitmisõ asju ja korssimi vällä mõnõ kõgõ hariligumba müüdi, miä laskva parlatsil täüskasunuil ellä õndsan usun, et mi keelega om kõik häste. Kõik paistus jo kinä vällä, nigu ma innegi seleti: võro keelega tegelese asjatundja, taad opatas kuulõn ja latsiaidun, vällä antas raamatit ja aolehte. Nii või kergehe tegünedä tunnõ, et ma piä-i midägi tegemä – kõik om joba är tett.

A tuust olõ-i küländ, selle et võro keele püsümäjäämise otsus­tasõ sõski perre, kon taad egä päiv pruugitas. Parlatsõn nuuri täüskasunuidõ põlvkunnan om küländ noid, kiä küsüsse nüüd ummilt vanõmbilt: mille ti umavaihõl kõnõlit, a mitte mukka? Õnnõs om ka naid vahtsit vanavanõmbit, kiä omma otsustanu paranda tuud, miä ummi latsiga tege­mädä jäi, ja kõnõlõsõ võro kiilt nüüd latsõlatsiga.

Mille latsiga (vai esiki latsi kuuldõn vai ülepää) võro keele kõnõlõminõ sõs nii rassõ om? Õks noidõsammu müüte peräst, miä kinnütäse meile et: võro kiil olõ-i latsiga kõnõlõmisõ kiil; taan keelen passis nall’a ja näütemängu tetä (eräle häste passis viil võro keele pur’on pääga kõnõlõminõ); haritu inemise nii ei kõnõlõ; võro kiil olõ-i avaligun ja ammõt­ligun jutun pruukmisõs; aktsendi vai vikuga kõnõlõja olku parõmb vakka; võro keele kõnõlõminõ sekäs latsil eesti keele selgessaamist jne.

Valusa mälehtüse

Nii mõnigi vanaimä vai vana­vanaimä mäletäs, kuis tedä vai timä vanõmbit koolin karis­tõdi, et ärke tsurkõ är latsõ tulõ­vikku timäga võro kiilt kõnõl­dõn, vai kuis kimmä võro keele taustaga latsi logopeedi mano saadõti. Täämbädsel pääväl olõ-i tuu inämb ammu nii, a müüdi omma jäänü. Nigu kõik maailma latsõ­vanõmba, soovimi ummilõ latsilõ hääd tulõvikku ja minkagiperäst ei näe mi võimalust, et võro keele mõistminõ võissi toolõ hääle tulõvadsõlõ elolõ üten avita vai olla osa tuust hääst elost.

Mu latsõ kõnõlõsõ edimädse keelenä võro kiilt ja logopeedi olõ-i näil vaia olnu. A näil om õnnõ paar umavanust sõpra, kinka nä saava võro kiilt kõnõl­da. Ku nä mõnõ latsõga tutvas saava, sõs nä mitte ei prooviki timäga võro kiilt kõnõl­da – nigunii ei kõnõlõ tuu vahtsõnõ sõbõr vasta. Tuuperäst olõmi võtnu ette naidõ perriga, kon sändsit latsi om, kõrd kuun umavaihõl kokko saia. Et murda müüti – võro kiil olõ-i latsiga ja latsi vaihõl kõnõlõmisõs.

Hirm vahtsõ iin

Võrokõnõ om ka perfektsionist. Kogoni nii pall’o, et esiki sõs, ku tä mõist võro kiilt umbõlõ häste, pelgäs tä, et timä kõnõ olõ-i küländ hää. Mul om mitu hääd tutvat, kiä kõnõlõsõ ku kulda, a tundva hinnäst tuu man nõrgalt. Johtus tuu päämädselt tuust, et om vähä olokõrdo, kon tuu inemine võro kiilt pruuk. Egä vahtsõ olokõrra man sais koll – psühholoogilinõ barjäär – vai lihtsähe üteldä – hirm ja ebakimmüs vahtsõ asja iin. A ku mi saami hindäle mano har’ota tervüslikke elokombit, viisakat üllenpidämist, prügü sortmist ja pall’ond muud, mille sõs võro keele kõnõlõmisõga tõistõ piässi olõma?

Ku ma «Vunki mano!» talos­silõ esiti teema «Käänämi võro keele häömise tiilt tagasi» ja tuust siin ja sääl kuuluti, reagiirse toolõ paras hulk inemiisi, kiä mõtlõsõ nii nigu makki: võro kiil om tulõvigukiil, ja taa om ka mi latsi ja latsõlatsi uma. Meil olõ-i õigust arvada, et mi olõ viimätse, kinkal võro kiilt ja hindätiidmist elon vaia om.

Võimaluisi om

Niisõs tei ma Facebooki grupi, mink nimi om «Kõnõlõmi latsõga võro kiilt!». Sinnä gruppi omma oodõtu kõik, kiä tahtva tuun asjan midägi ette võtta. Ku otsus «ma kõnõlõ uma (latsõ)latsõga kõik aig võro kiilt» tundus ülearvo radikaalnõ, sõs om maru hää, ku otsustat latsõlõ võro keelen egä õdak laulda vai muinasjuttu kõnõlda. Vai ku mõts om su jaos kõgõ turvalidsõmb kotus võro keele kõnõlõmisõs, sõs võta lats siinde üten ja kõnõlõ aga! Kasus või tulla ka latsõga võrokeelitside juttõ kullõminõ Helüaidast (www.helüait.ee), vanavanõmbidõ vai naabridõ pallõminõ su ja latsõga kõnõl­da jne. Võimaluisi om, ku õnnõ peräle jõud, et võro kiil om lohenüür, miä lask mi latsil ello korgõst ja kavvõst kaia suurõilma tuulõ käen häössihe minemädä.

 
 
Laanõ Triinu,
imä, kiä kõnõlõs
latsiga võro kiilt