Medägi tetä ei olõ, nüüd tulõ mask kotust vällä minnen egal puul üten hoita, selle et bussin, rongin, poodin ja muijal katusõ alh ja rahva siän enämb ilma liiku ei tohe.
Võti sis kah ildaaigu liina minnen kätte ja naksi pruuvma, kuis tuu kandmine om. Keväjelt es olõki vääga vaija, selle et ku kõik asutusõ kinni olli, es olõ mõtõt liina tükki kah. Ku maapaossin ollõn mehega kõrra Võrulõ suurdõ puuti maskõga lätsimi, jäije kohaliku uudistõvahetaja ussõ pääl meid suu ammulõ vahtma, selle et kelgi tõsõl nägu kinni katõt es olõ.
Nüüd bussin õks mõnõl joba mask oll’. Ja imelik külh, muidu om buss peris täüs ollu, a seekõrd oll’ sõitjõid nii harvalt, et os võinu ilma maskilda kah istu.
Tartun püürdse õkva suurdõ puuti sisse ja sai arru, et medägi om tõisildõ. Jäätisekasti manh tull’ üts noorõpuulnõ vanahärra ligi ja naksi udujuttu ajama, et kas ma avida tal jäätist valida, taa ei olõ naid ammu ostanu ja ei tiiä, määne om paremb. Ja sis tull’ joba sääne jutt, et kas mi ei olõ konhgi varõmb kokku saanu, et tunnus nigu tutva ja võisõ raamatupoodi kohvikudõ kah minnä…
Mõtli, et kae noh, kevväi kauõn, aga joba lätvä esiki vana inemise edeväs, ja et mukka ei olõ külh kiäki mitu aastat niimuudu haussi ajama tullu.
A sis saimi mehega turu pääl kokku. Hää, et meelen oll’, mis värvi jopõga ta hommugult liina läts’, muidu ei olõs vast ärä tundunu. Söögikraam ostõt, lätsimi liina poolõ ja võtti muiduki maski raaskõsõs maha, selle et värsken õhun ei pea naid kandma ja võit esiki tervüsele halv olla. Saimi mõnikümmend sammu minnä, ku noorõ poisi manh. Nimä ollõv tudengi ja tahtva teedä, mis mi ravimikarbõst arva ja kas mi ega päiv määnestki tabletti peami võtma. Mul oll’ jo hää miil, et no om tegu sääntse rahvaga, kiä tuu vasta, et ütest tüküst papõrd asjanda raisatas ja prahti toodõtas. Ütli, et ma ega päiv külh medägi ei võta, aga ma arva kah, et paarkümmend tabletti aspõriinigi ei pea nii hirmsa hoolõga sisse pakit olõma, kõnõlamalda tuust, et poole seitungi jagu om egan karbin seen tuud papõrd, kohe om mitman keelen kirutõt, et sa ei tohe tabletti muijalõ panda ku suuhvõ ja et latsilõ mängi ei tohe naid kah anda ja et rohufirma ei olõ süüdü, ku sul naist ruhest määnegi hullõmb tõbi külge tulõ, ja mis sääl viil kõik om. A poisõl vaosi nägu pikäs ja na küüsse, et kas härrä võtt määnestki rohtu kõik aig. Härra tunnist’, et võtt ega hommugu üte tableti vererõhu ohjeldamises, ja sis küsti ruttu, ega taal ei olõ vaija säänest karpi, kos nädälipäävä nime pääl, no et ei unõda võtta. Mis sa ütlät, olgi pähämäärmine hoobis, mitte tudõngide uuring. Mi ütli, et aitüma ja mi viil nii vana ei olõ, et meelest lätt, medä minut tagasi tei vai tegemäldä jäti.
Ja sis ma sai arru, et mask nigu sekä külh veidü, aga targõmb om ta põra rahva siän iin hoita, om elu huvitavamb. Ku poodin minust ennegi silmä nätä olli ja tuuga kolmveerand kortsõ ärä käkit, sis pedigi tuu noorõpuulnõ vanahärrä minnu tükk maad noorõmbas, ku ma olõ. Aga nigu näo avalikus tei, nii naksi noorõ poisi seniilses pedämä…!
Nõlvaku Kaie
Maskist om inemiisile saanu kimmäs seldsiline, tä avitas ka näokortsõ käkki.
