Kats matsi sõidiva bussiga Matsi ja üts ütel’, et varsti tulõ Varstu.
Tegelikult tulõ kõgõpäält Pilpa – gorod-geroi, nigu kohaliku veneläse ütläse. Nigu Pilpa lõpõs, nii om Varstu silt, kuigi tii veeren ei olõ muud kui kats järve, tõnõ tõsõl puul tiid. Noist Krabi-puulnõ, midä Pilpa rahvas Pilpa järves kuts, om looduslikun saisun ja and keväjält hulga haugõ. Tõnõ, vähämb ja hooldamise tunnustõga järv, om sis vast Varstu järv, kuigi mõlõmba omma Varstu sildi seen. Kui ma poiskõnõ olli, olliva mõlõmba järve üten tükün ja rahvas kuts’ näid Veskijärves. Veskist oll’ ka ütte-tõist alalõ, päämiselt viikohin, aga Pilpat es olõ, ei «liina» ega järve, Pilpa ehitedi mõnõ nädäliga valmis, hutsuulõst mõtsatüülistele. Ja et kiäki es kahelnu nõvvukogu võimu võimsusõn, tetti ka järvest tii läbi, nii et ütest sai kats. (Uu, rohilise, kon tii sis olliti?)
Varstu om sildist sildini 3 km pikk ja laembast kotsist arvada 1 km lagja. Varstul om mäepuulnõ (Võru-puulnõ) ots ja alaots (Mõnistõ-puulnõ). Vanast oll’ kummangi otsan üts hää viiga kaiv, vahepäälse olli inämb-vähämb vihmavii maiguga. Nüüd om egalpuul viivärk ja sääl om tõtõstõ hää vesi (ptüi-ptüi). Kuna Varstu om tegünü Võru-Valga suurõtii viirde aol, ku sõidõti hobõstõga, sis olli sääl kõrdsi – mäel üts ja häste kimmäs; alan kolm, miä majandiva ilmselt vaheldumisi, muidu es jagunu kundõsiid. Alaotsa kõrdsin oll’ mu kõhnavõitu rahakotiga vanaonu rikkiid talumehi läbi aknõ vällä pilnu ja perän näile suurõ vaivaga valuraha masnu. Nii et ikäv Varstu rahval es olõ.
Alaotsan om ka puust vinne õigõusu kerik, surnuaid ja kunagi oll’ viil suur majalahkam, kon elli papp ja kon käüti leerin. Peränpoolõ lüüdi papp prakis ja leeri asõmõlõ tegüsi mõtsaliir. Majast sai rahvamaja, mia lõpus maani maha palli. Kerikuga Varstu piaaigu ka lõpõs. Edesi tulõ Ritsikä oja ja tõsõl puul oia joba Harglõ kihelkond.
Muialpuul Eestin Varstut suurt kiäki ei tiiä. Küll tiidvä pall’u Mõnistõt, miä om 4 km Varstust Valga (vai Hopa) poolõ. Varstust om tä hulga väiksemp. Kui inemiisi käest uuri, mille järgi niä Mõnistõt tiidvä, sis ültäs, et sääl om illus kerik ja surnuaid. Nali om tollõn, et Mõnistõn ei olõ kumbagi ja lutõrlasõ matva Harglalõ (tuu kotsilõ ültäs: viidi Hargla pääle); vinneusulise, nivõrd ku näid sääl om, matva Varstulõ. Määndsegi tsaariaigsõ Mõnistõ paruni (Wulff) krutski tulõmus oll’ tuu, et Mõnistõ õigõusulistele es anta kohapääl keriku ehitämises maad ja nimä ehitivä uma kerigu tävveste tõistõ kihelkonda – Varstulõ, mia om Rõugõ kihelkond. Nii ripuski Varstu keriku man kõrd silt «Mõnistõ kerik», kõrd «Varstu-Mõnistõ kerik».
Pulga Jaan
Jär’ejutt üte alõvi hiilgusõst ja viletsüsest.
