S’oo jutu kõnõli meile üts Verska miis, kes tuud nall’a eis tunnistamah oll’. No õks joba aastit tagasi oll’ näide kandih kats velekeist-viinanõnna, kiä tuud hääd kraami õks viländ tihtsäle ja sis ka kõrdapite pruuksõva. No ütskõrd oll’ tuu pido jälki joba pikäle lännü ni õs taha kuigi otsa saia, kuigi kiäki inämp es mäledä, mitä õkvalt tähistämmä naati. Egätahes juudu oll’ jo kavva ja pääkese lahksõva väega otsah ja iksõva pääparandusõ perrä, mitä pall’ond inämp õs olõ.

Ja sis nakas’ viil tuu pokan kikas aknõ takah kirgmä! Timä es tiiä miihi murrõst muidoki midägi, ni tekk’ õks hoolõga umma tähtsät tüüd kanakar’a pasmisõl. A katõ haigõ pää jaos oll’ tuu joba väigadõ liiast! Üts veli karas’ tuigõrdõh püstü. Nii veidikese sammu ussõ poolõ õkvambas säädnü, sai eski ussõmulgulõ pihta ni vällä karatus. Vaenõ kikkakõnõ pagõsi külh, a kos sa no ulli käest õks pakõt! Tõõsõ pühä viha sai lõpust õks kroonitu pall’o virga kikkakõsõ maahakopsamisõga.

Et pernaanõ midägi õs kahtlustanu (parhilla timmä man õs olõ), märgoti mehe, et kikkarõip tulõ õks maaha matta. Sis või kikka kaomisõ rebäse kaala aia. Vandmisõ ja tõõnõtõõsõ tugõmisõ abil sai kikas ka var’olidsõmbah kotussõh mulku aetus. Väsünü tüümehe kapõrdi tarrõ ni jaksi säält, kos poolõlõ oll’ jäänü. Piäki saiva mõlõmba rahulidsõlt unnõ suiku.

Kodo jõudnu pernaanõ avast’ muidoki piä, et kikkakõist olõ-i. Mõnõ morro pite lajah pudsu andsõva arvada, et jo om repän nuulmah käünü. Õnnõs tiidse pernaanõ, et üleaidsõl oll’ kikkit inämb, ku hindäl vajja. No saadi piagi kaubalõ ni pernaanõ tõi vahtsõ kikka kannu kar’atamma.

Järgmäne hummok oll’ miihi hiitümine suur, ku kikas iks aknõ takah kirge. Nä kaiva tõõnõtõõsõlõ ulli näoga otsa, kooni üts taibas’ tõõsõ käest küssü: «Ooda, ku sügävähe sa timä matsõ…»

Kõo Leo

Reimanni Hildegardi tsehkendüs